Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

FOTO: Urmas Nemvalts

Pärast mitme rohkem või vähem prominentse pea plahvatamist II pensionisamba reformi teemal jõudis ahelreaktsioon ka minuni. Aga detonaatoriks sai midagi hoopis muud kui sambaremont ise.

Bigbanki omaniku Parvel Pruunsilla pea plahvatamise asukohas ilmus mahavajuva tolmu varjust nähtavale järgmine mõttelõik: «Oletame, et meil on noor pere, kel on kaks-kolm last. Praegu on kooliasjade ostmise aeg. Lapsed tahavad kooliasju, minu poolest ka nutitelefoni, et olla teistega võrdsed, et mitte sattuda koolis põlu alla (mõeldud irooniliselt). Ja siis mõtleb lapsevanem korraga enda tulevikule, II pensionisambale? Pereema või -isa ei tohiks niimoodi mõelda! Tema tulevik ongi tema lapsed ja pere! Sinna panustab ta oma viimsegi sendi!»

Pruunsilla viimseni utreeritud näite puhul saan ma aru, mis on tema mõte – inimene peaks eelkõige investeerima oma lastesse, see tagab tema toimetuleku vanaduspõlves. Ma olen sellega täiesti nõus ega ole samas üldse nõus.

Muidugi peavad vanemad investeerima oma lastesse. Või mis peavad, nad tahavad seda teha. Isetult, lootes oma lastele võimalikult head elu, paremat kui tema vanematel. Aga kas oma lastesse peab investeerima nii, et ootad neilt midagi tulevikus tagasi? Kas lapsed on siis tehing tulevikuga?

Mõtleks korraks aga hoopis teistpidi. Kas see ei ole minu investeering mu lastesse, kui ma iseenda tulevikku võimalikult palju kindlustades vabastan nad kohustusest mind kunagi ülal pidada? Teen kõik, mis võimalik, et minu lastel oleks õigetele eestlastele kohaselt võimalik leida muretsemiseks omaenda mured, mitte ei kanna nende kaela enda omi.

Üleüldse ei näe ma, et mul oleks õigust oodata neilt midagi vastu selle eest, et ma nad üles kasvatan. Vanema ja lapse vaheline armastus ja hoolimine ei ole äritehing. Muidugi oleksin ma väga rõõmus, kui mu lapsed sooviksid ise, aga eelkõige leiaksid vahendid mind aidata nii, et nende endi elukvaliteet ei kannataks. Aga kuidas ma kasvatan nad sõltumatuteks inimesteks, kui ise kavatsen hakata vanamehekõbina nendest sõltuma?

Kas oma lastesse peab investeerima nii, et ootad neilt midagi tulevikus tagasi? Kas lapsed on siis tehing tulevikuga?

Kui mõne plahvatava pea sütiku ooteaeg on siiamaani välja kestnud, siis ehk järgmine lause päästab selle nullitiksumisest. Ma ei ütle, et just II pensionisammas on see lahendus, mis minu tuleviku kindlustab ja võimaldab mu lastel tegeleda sellega, et nende endi lastel oleks tulevikus võimalikult hea elu. Ei ole näha ka, et lahenduseks saaks I sammas.

Pragmaatiliselt mõeldes ei ole mul vaja kuigivõrd muretseda II samba reformi pärast, sest selleks ajaks, kui mina pensionile lähen, on pensionisüsteemi vähemalt kaks korda uuesti ümber tehtud. Ilmselt paljule muule kui enda töökusele, tarkusele, tervisele ja pisukesele õnnele siin loota ei jää.

Aga päris kindlasti ei taha ma lootma jääda oma lastele, kes on endale selleks hetkeks ilmselt oma mured välja valinud ja tegelevad nendega. Mina tahaksin sel hetkel olla neile nõuandjaks, mitte üleskasvatusintresside sissenõudjaks, kõva protsendiga seejuures.