Loomingu toimetaja Mihkel Mutt..

FOTO: .

Õigusriik on õigusriik. Kohtu kallal võib (n)uriseda, aga see jäägu inimeste hingeväljenduse tasandile. Õigusriik kui printsiip kätkeb endas nii suurt võlu, see on nii kallis aare kogu meie ühiskondliku olemise seisukohalt, et seda ei tohiks õieti mingitele muudele huvidele ega vajadustele ohvriks tuua. (Kui, siis ainult viimases instantsis, kui on piltlikult öeldes valida, kas saada ise poodud või puua teist!)


Rahva õiglustundega on asi mitmetahuline. Ühelt poolt on õiglustundest inspireeritult, selle laineharjal saanud teoks väga palju õilsat ning vaimustavat, kas või inimese järkjärguline vabanemine aegade hämarusest tänini. Praegune avatud liberaalne ühiskond, kus enamik inimesi on sõna otseses mõttes tavatult vabad, on selle protsessi tagajärg.

Aga seesama õiglustunne on mänginud olulist osa sääraste ebameeldivate nähtuste puhul nagu verised mässud ja pogrommid, igasugune võõraviha (holokaustil oli päris suur üldrahvalik toetus, mis rajanes asjaosaliste subjektiivsel õiglustundel), lõpuks on ka tänaste terroristide paatoseks suurel määral just õiglustunne.

Tunded on sageli pimedad või lühinägelikud. Kõik, mis tundub esmapilgul loomulik ning «siililegi selge», ei pruugi seda loogiliselt arutlema hakates enam üldsegi olla. Esmareaktsioon on ikka äärmuslik ja terav. (Näiteks on miljardäril minust rohkem raha – mis eest, kurat võtaks? Läheks varastaks ta paljaks, lööks maha või saadaks parem Siberisse – sest seda ütleb võib-olla minu õiglustunne!)

Viimastel sajanditel on mõnigi kord üritatud asendada professionaalseid kohtunikke n-ö inimestega rahva hulgast, kes lähtuksid ühe või teise juhtumi käsitlemisel ainuüksi oma õiglustundest. Häda on mõistagi selles, et ei ole olemas ühtset õiglustunnet, igas ühiskonnas on erinevad sotsiaalsed grupid erineva õiglustundega (nii ka Eestis).

Kõige kurikuulsamad näited on need, mil õiglustunnet on käsitletud kui revolutsioonilist klassiteadvust, kui parteilase südametunnistust, mis dikteerib «iseenesest», kas kohtualune on süüdi või mitte.

Samas ei pea kodanikud oma õiglustunnet mingil juhul vaka all hoidma. Keegi ei tohi kellelegi pahaks panna näiteks rahulikke meeleavaldusi Harju maakohtu ees või kus tahes. Õiglustunde avalik näitamine on osalusdemokraatia ilming.

Ka selles, kui mõni minister arvab praeguse juhtumi kohta ühte või teist, ei ole midagi sündmatut, on meil ju kohtu- ning seadusandlik võim lahutatud. Arvata võib, arvama peabki – niikaua kui käiku ei lähe rusikad või «tagatubade» ajupesu. Ja kohtunikud ongi selleks parteitud ja eluaegsed, et nad ei alluks arvajate mõjutustele.

Olgu kõige sellega, kuidas on. Mulle on praegu tähtsam hoopis muu. Mitte see, kuidas kohtulahendini jõuti, vaid kuidas praegust (vahe)tulemust ühiskonnas vastu võetakse. Siin on meil sulaselged faktid, objektiivsed indikaatorid laiematest suundumustest, mida analüüsida on mõtleva inimese kohus.

Võtame nt Vene-Eesti suhete konteksti. Jätame praegu kõrvale teooria, kas organid (kõige laiemas tähenduses) pidasid (kas või alateadlikult) silmas mingit «suhtekorraldust» või mitte, vaid lähtume sellest, mis objektiivselt välja tuli. Mingi suhtekorralduslik (loe: diplomaatiline) mõju pidi säärase protsessi tulemusel nii või teisiti olema. Seda ütleb terve mõistus.

Sest kas ei näe siis riikide, sotsiaalsete gruppide jt suhete paranemine välja nii, et üks pooltest teeb väikse järeleandmise, teine tervitab seda algul ettevaatlikult ja tavaliselt vastab omapoolse hea tahte aktiga. Ja nii need pinged maandataksegi. Nii oleks see normaalsete osapoolte vahel. Olnuks ka normaalne, et pärast säärast kohtuotsust oleks Moskvast tulnud positiivne signaal. Mitte väga vali, seda oodata olnuks liiast, aga ikkagi heatahtlik, kas või vaikiv.

Aga mis juhtus? Vallandus kahjurõõmupahvakas nende arvel, kes «tahavad ajalugu ümber kirjutada». See puudutab otseselt meie riigi eliiti kõige laiemas tähenduses. Moskva sai enda meelest kinnitust, et nende jäik liin ja ahistamistaktika Eesti vastu on end õigustanud.

Kohalike venekeelsete reaktsioon on vist olnud mõneti vaoshoitum, aga «nelikjõugu» avaldused on ühemõttelised. Nad olid üllatunud, sest uskusid, et satuvad ikkagi türmi. Aga nende üllatus ei väljendanud mingit tänulikkust, et nad elavad õigusriigis. Neile ei paistnud tulevat pähegi mõte, et «kuigi nad meid võib-olla ei salli, on nad ikkagi aumehed, kes ei kasuta kohut kättemaksuks».

Sõltumata sellest, kas praegune kohtuotsus vastab meie õiglustundele (minu omale ei vasta) või mitte, oleme enamikus ikkagi ka natuke uhked (vähemasti mina olen), et meil on erapooletu kohus (kui ikka on). Sest selles väljendub meie moraalne üleolek despootlikust kohtumõistmisest. Aga Moskva ja «nelikjõugu» silmis on see nõrkus. Siin on kultuuride konflikt.

Ausalt, kui Kreml oleks tunnustanud meie korrektsust, siis oleks natukegi jääd murtud. See olnuks samm pingelõdvenduse suunas, mida Eesti soovib. Samuti oleks see sisulise lõimumise eeltingimus.

Enamik eestlasi ei igatse kättemaksu. Materiaalset kontributsiooni okupatsiooni eest ei looda vist ka suurim optimist. Küll aga ootame okupatsiooni tunnistamist ja selle eest vabandamist. Paraku näeme, et ajalugu hakatakse ümber kirjutama just vastupidises suunas. Ceterum censeo: ühepoolse leebusega ei saavuta idarindel kahjuks midagi.
Kui praegusel kohtulahendil on mingi positiivne resonants, siis läänes. See saadab signaali, et Eestis ei korraldata «nõiajahte», et siin on normaal-ne riik. See propagandaplussike pole kuigi suur, aga ta on olemas.

Olen taas lugenud mõtteid (nt Rein Ruutsoo Delfis), et suure osa eesti poliitikute karjäär pole üles ehitatud tulevikule, vaid «eestlaste traumade ekspluateerimisele ja riivatud õiglustundele».

Ei väida, et seda nähtust üldse poleks, aga kindlasti mitte massiivselt. Et rahvusliku kaardiga enam palju ära ei tee, selle illustreerimiseks piisab ühest faktist: taasiseseisvunud Eesti ühe juhtpartei – võiks piibellikult öelda, et selle «haputaigna» – Isamaaliidu suhteline tagaplaanistumine. Ta on alles, suhteliselt puhaste paberitega, aga asju määravad praegu teadagi kes. Rääkimata sellest, et uued puhtrahvuslikud parteialgatused pole mingisugust laiemat kõlapinda saanud.

Samas on Keskerakond olnud pronksmehe suhtes pidevalt kõige ebalevam, aga kokkuvõttes ei ole tema reiting langenud ka eestikeelsete hulgas.

Mulle hoopis tundub, et mitmete meie arvamusliidrite karjäär või vähemasti ajutine leib on üles ehitatud teooriatele eestlaste «satisfaktsiooni nõudmisest», vaenlase kuju otsimisest jms. Raske taibata, kui paljud neist arvavad seda intellektuaalselt ausatena, kui paljud libisevad konjunktuursusse. Läänes on säärased mõtteviisid suhteliselt minev kaup. Jaan Kaplinski lõikas juba 90ndatel välismaa lehtedes loorbereid oma hirmuga «eestlaste natsionalismi pärast».

Lõhe arvamusliidrite vahel eesti-vene küsimuses paistab veelgi laienevat. Kusjuures erimeelsus puudutab just peamist, lähtealust, millest sõltuks edasise ühisosa leidmine. (See meenutab formaalselt iisraellasi ja palestiinlasi, kellest üks ütleb «okupatsioon», teine «terror» ja sealt edasi nad ei jõuagi.) Aga ma ei dramatiseeriks nende lahkhelide võimalikke tulemusi ka üle. Kummalgi leeril on oma pikad ajaloolised traditsioonid ning mõttekaaslased laias maailmas. Avalikust sõnavahetusest «Cambridge’i spioonideni» on väga pikk tee.