Kõigi Eesti Laul Lauluväljakul.

FOTO: Mihkel Maripuu

Liikumine Kõigi Eesti kirjutab meediaväljaannetele saadetud avalduses, et väärtuste ruum on hakanud kiiresti muutuma ja seda on märgatud ka välismaal.

Võib-olla tundub sulle praegu lihtsam vooluga kaasa minna ja suu pidada. Võib-olla oled loobunud oma põhimõtete kaitsmisest lootuses, et vähemalt sina ja sinu lähedased tulete tervena välja. Võib-olla loodad sa, et see on vaid ajutine. Võib-olla tundub sulle, et pingutad üle, asi polegi nii hull, tegelikult läheb ju kõik vanaviisi edasi, midagi hirmsat ei ole ju juhtunud. Aga kui sa enda sisemise vabaduse ära annad ja käega lööd − siis juhtub.

See pole enam sama Eesti. Jah, me jääme Euroopasse ja koalitsioonileping lubab sõbralikkust. Aga me ei näe seda. Me ei tunne seda. Meie väärtuste ruum on hakanud kiiresti muutuma ning seda on märgatud ka välismaal. Juba nüüd. Juba praegu. Kuid seda kriisi ei saa lahendada peaminister, uus valitsus või poliitikud. Meie väärtuste murenemist ei peata ajakirjandus või korporatsioonid, meie riigi välispartnerid või keegi teine. Selle peame lahendama meie. Meie, kes me kardame. Meie, kes me käega lööme. Meie, kes me oleme liiga mugavad selleks, et midagi teha.

Eesti riigi väärtused algavad Eesti inimestest. Kui sina annad alla, siis annab alla ka Eesti. Sisemist vabadust saab igaüks meist hoida vaid ise. Ükskõiksus ja minnalaskmine on nii iseenda kui ka meie riigi reetmine. Sul võib olla kõik praegu hästi. Aga kellelgi sinu lähedal on juba praegu halvem, kui tal oli varem. Tema vabadused on piiratud. Ta ei ole vaba. Ja kui sina ei aita teda, ei ole ka sina vaba. Tee midagi.

Hirmul ja mugavusel on suur jõud. Aga ka heal sõnal on suur jõud. Protestihäälel. Kriitilisel hoiakul. Kellegi kaitsmisel. Abikäel. Sul on endiselt alles sinu süda, sinu hing ja sinu sõna. Kasuta neid.

Sina, mina ja meie pole esimesed Eesti inimesed sellises olukorras. See kõik on juba kord juhtunud − ja mitte sugugi ammu. Aastal 1934 − vaikiva ajastu algul − kirjutas Friedebert Tuglas järgmist:

“𝐼𝑘𝑘𝑎 𝑗𝑎̈𝑙𝑙𝑒 𝑣𝑎𝑛𝑎 𝑙𝑎𝑢𝑙: 𝑑𝑒𝑚𝑜𝑘𝑟𝑎𝑎𝑡𝑙𝑖𝑘𝑢 𝑚𝑜̃𝑡𝑡𝑒 𝑘𝑟𝑖𝑖𝑠, 𝑚𝑎𝑠𝑠𝑖𝑑𝑒 𝑗𝑎𝑛𝑢 𝑎𝑢𝑡𝑜𝑟𝑖𝑡𝑒𝑒𝑑𝑖 𝑗𝑎̈𝑟𝑒𝑙𝑒...

𝑂𝑛 𝑘𝑎ℎ𝑡𝑙𝑎𝑛𝑒 𝑑𝑒𝑚𝑜𝑘𝑟𝑎𝑡𝑖𝑠𝑚, 𝑚𝑖𝑠 𝑎𝑖𝑛𝑢𝑙𝑡 𝑚𝑜𝑒 𝑝𝑎̈𝑟𝑎𝑠𝑡 𝑜𝑛 𝑝𝑢̈𝑠𝑖𝑛𝑢𝑑! 𝐽𝑎 𝑣𝑒𝑒𝑙𝑔𝑖 𝑘𝑎ℎ𝑡𝑙𝑎𝑠𝑒𝑚𝑎𝑑𝑑𝑒𝑚𝑜𝑘𝑟𝑎𝑎𝑑𝑖𝑑, 𝑘𝑒𝑠 𝑡𝑒𝑑𝑎 𝑎𝑖𝑛𝑢𝑙𝑡 𝑚𝑜𝑒 𝑝𝑎̈𝑟𝑎𝑠𝑡 𝑜𝑛 𝑝𝑜𝑜𝑙𝑑𝑎𝑛𝑢𝑑! 𝐾𝑎𝑠 𝑝𝑜𝑙𝑒𝑔𝑖 𝑛𝑒𝑒𝑑 𝑙𝑒𝑖𝑔𝑒𝑑 𝑠𝑜̃𝑏𝑟𝑎𝑑𝑗𝑢𝑠𝑡 𝑒𝑠𝑖𝑚𝑒𝑠𝑒𝑑 𝑑𝑒𝑚𝑜𝑘𝑟𝑎𝑡𝑖𝑠𝑚𝑖 𝑘𝑟𝑖𝑖𝑠𝑖 𝑜̃ℎ𝑢𝑡𝑎𝑗𝑎𝑑, 𝑘𝑎𝑠 𝑒𝑖 𝑘𝑢̈𝑡𝑎 𝑛𝑎𝑑 𝑜𝑚𝑎 𝑡𝑎𝑟𝑔𝑢𝑡𝑢𝑠𝑡𝑒𝑔𝑎𝑝𝑠𝑢̈ℎℎ𝑜𝑜𝑠𝑖 𝑗𝑎 𝑙𝑒𝑣𝑖𝑡𝑎 𝑢̈𝑙𝑑𝑖𝑠𝑡 𝑝𝑎𝑎𝑛𝑖𝑘𝑎𝑡, 𝑒𝑡 𝑠𝑖𝑖𝑠 𝑙𝑜̃𝑝𝑢𝑘𝑠 𝑢̈ℎ𝑒𝑠 𝑚𝑎𝑠𝑠𝑖𝑔𝑎 𝑒𝑠𝑖𝑚𝑒𝑠𝑒 𝑠𝑒𝑖𝑘𝑙𝑒𝑗𝑎𝑠𝑎𝑎𝑔𝑖𝑘𝑠 𝑙𝑎𝑛𝑔𝑒𝑑𝑎?

𝐸𝑘𝑠 𝑘𝑜̃𝑛𝑒𝑙𝑒 𝑚𝑒𝑖𝑒 𝑙𝑢̈ℎ𝑖𝑘𝑒 𝑡𝑒𝑎𝑑𝑙𝑖𝑘 𝑎𝑗𝑎𝑙𝑢𝑔𝑢 − 𝑘𝑢𝑢𝑠-𝑠𝑒𝑖𝑡𝑠𝑒𝑘𝑢̈𝑚𝑚𝑒𝑛𝑑 𝑎𝑎𝑠𝑡𝑎𝑡 − 𝑎𝑖𝑛𝑢𝑙𝑡 𝑟𝑎ℎ𝑣𝑎𝑒𝑛𝑒𝑠𝑒𝑝𝑖𝑛𝑔𝑢𝑡𝑢𝑠𝑖𝑠𝑡 𝑣𝑎𝑏𝑎𝑚𝑎𝑡𝑒 𝑜̃𝑖𝑔𝑢𝑠𝑙𝑖𝑘𝑒, 𝑎𝑖𝑛𝑒𝑙𝑖𝑠𝑡𝑒 𝑗𝑎 𝑣𝑎𝑖𝑚𝑠𝑒𝑡𝑒 𝑜𝑙𝑢𝑑𝑒 𝑝𝑜𝑜𝑙𝑒. 𝐸𝑘𝑠 𝑜𝑙𝑒 𝑘𝑜̃𝑖𝑘,𝑚𝑖𝑠 𝑚𝑒 𝑡𝑜̃𝑠𝑖𝑠𝑒𝑙𝑡 𝑠𝑎𝑎𝑣𝑢𝑡𝑎𝑛𝑢𝑑, 𝑠𝑎𝑎𝑣𝑢𝑡𝑎𝑡𝑢𝑑 𝑢̈ℎ𝑖𝑠𝑚𝑜̃𝑡𝑡𝑒 𝑗𝑎 𝑢̈ℎ𝑖𝑠𝑡𝑒𝑜, 𝑖𝑘𝑘𝑎 𝑙𝑎𝑖𝑒𝑚𝑎𝑙𝑡𝑜𝑟𝑔𝑎𝑛𝑖𝑠𝑒𝑒𝑟𝑢𝑛𝑢𝑑 𝑙𝑖ℎ𝑡𝑚𝑒ℎ𝑒 𝑑𝑒𝑚𝑜𝑘𝑟𝑎𝑡𝑖𝑠𝑚𝑖 𝑎𝑏𝑖𝑙. 𝐴𝑖𝑛𝑢𝑙𝑡 𝑠𝑒𝑙 𝑡𝑒𝑒𝑙 𝑜𝑙𝑒𝑚𝑒 𝑡𝑜̃𝑢𝑠𝑛𝑢𝑑 𝑛𝑖𝑚𝑒𝑡𝑢𝑠𝑡𝑜𝑟𝑖𝑟𝑎ℎ𝑣𝑎𝑠𝑡 𝑢𝑢𝑒𝑠𝑡𝑖 𝑠𝑒𝑙 𝑚𝑎𝑎𝑙 𝑎𝑟𝑣𝑒𝑠𝑠𝑒𝑣𝑜̃𝑒𝑡𝑎𝑣𝑎𝑘𝑠 𝑗𝑜̃𝑢𝑘𝑠.

𝑆𝑒𝑙𝑙𝑒𝑘𝑜ℎ𝑎𝑠𝑒𝑙𝑡 𝑘𝑜̃𝑛𝑒𝑙𝑒𝑏 𝑘𝑎 𝑚𝑒𝑖𝑒 𝑚𝑖𝑛𝑒𝑣𝑖𝑘 𝑎𝑖𝑛𝑢𝑙𝑡 𝑣𝑜̃𝑖𝑡𝑙𝑢𝑠𝑒𝑠𝑡 𝑣𝑜̃𝑜̃𝑟𝑎𝑠𝑡𝑒 𝑎𝑢𝑡𝑜𝑟𝑖𝑡𝑒𝑒𝑡𝑖𝑑𝑒,𝑎𝑟𝑚𝑢𝑠𝑡 𝑎𝑛𝑡𝑢𝑑 𝑗𝑢ℎ𝑡𝑖𝑑𝑒, 𝑢̈𝑙𝑒𝑣𝑎𝑙𝑡 𝑣𝑎𝑎𝑡𝑎𝑣𝑎𝑡𝑒 𝑘𝑎̈𝑠𝑢𝑡𝑎𝑗𝑎𝑡𝑒 𝑣𝑎𝑠𝑡𝑢. 𝐾𝑢𝑖𝑑 𝑛𝑢̈𝑢̈𝑑, 𝑚𝑖𝑙 𝑜𝑙𝑒𝑚𝑒 𝑙𝑜̃𝑝𝑢𝑘𝑠𝑜𝑚𝑒𝑡𝑖 𝑠𝑎𝑎𝑣𝑢𝑡𝑎𝑛𝑢𝑑 𝑚𝑖𝑛𝑔𝑖 𝑣𝑜̃𝑖𝑚𝑎𝑙𝑢𝑠𝑒 𝑑𝑒𝑚𝑜𝑘𝑟𝑎𝑎𝑡𝑙𝑖𝑘𝑢𝑚𝑎𝑙𝑡 𝑚𝑜̃𝑡𝑙𝑒𝑑𝑎 𝑗𝑎 𝑡𝑜𝑖𝑚𝑖𝑑𝑎, 𝑛𝑢̈𝑢̈𝑑𝑘𝑖𝑝𝑢𝑡𝑎𝑘𝑠𝑒 𝑣𝑎𝑏𝑎𝑡𝑎ℎ𝑡𝑙𝑖𝑘𝑢𝑙𝑡 𝑢𝑢𝑒𝑠𝑡𝑖 𝑎𝑢𝑡𝑜𝑟𝑖𝑡𝑒𝑒𝑡𝑠𝑒𝑡𝑒 𝑘𝑎̈𝑠𝑢𝑡𝑎𝑗𝑎𝑡𝑒 𝑘𝑜𝑚𝑎𝑛𝑑𝑜 𝑎𝑙𝑙𝑎. 𝑁𝑢̈𝑢̈𝑑𝑢𝑛𝑢𝑠𝑡𝑎𝑡𝑎𝑘𝑠𝑒, 𝑚𝑖𝑙𝑙𝑖𝑠𝑒 ℎ𝑖𝑛𝑛𝑎𝑔𝑎 𝑠𝑒𝑒𝑔𝑖 𝑣𝑎𝑏𝑎𝑑𝑢𝑠 𝑜𝑛 𝑠𝑎𝑎𝑣𝑢𝑡𝑎𝑡𝑢𝑑. 𝐽𝑎 𝑛𝑢̈𝑢̈𝑑 𝑒𝑖 𝑚𝑎̈𝑙𝑒𝑡𝑎 𝑘𝑒𝑒𝑔𝑖𝑎𝑗𝑎𝑙𝑜𝑜 𝑜̃𝑝𝑒𝑡𝑢𝑠𝑡, 𝑘𝑢𝑖 𝑟𝑎𝑠𝑘𝑒 𝑜𝑛 𝑠𝑒𝑑𝑎 𝑡𝑎𝑔𝑎𝑠𝑖 𝑠𝑎𝑎𝑑𝑎, 𝑚𝑖𝑠 𝑘𝑜𝑟𝑑 𝑘𝑎̈𝑒𝑠𝑡 𝑎𝑛𝑡𝑢𝑑.”

Hoiame endid ja hoiame vaba Eestit. Hoiame kõigi Eestit.