President Toomas Hendrik Ilves kirjutab tänases Diplomaatias, et teda teeb murelikuks sosinakoor, mille järgi finantsvastutus kujutab endast ohtu demokraatiale. Me peaksime olema esirinnas nende seas, kes teevad üheselt selgeks, et kui Euroopa ei mõista vastutust, siis ei saa olla ka solidaarsust.
Postimees.ee avaldab artikli lühendatult.
/…/
Arusaam, et just idapoolsed «tümikad» on süüdi kõigis Euroopa raskustes, on osutunud hämmastavalt püsivaks. See ulatub juba sajandite taha, kuid on tärganud eriti ägedalt taas viimasel paaril aastakümnel ja kuigi me arvasime, et see kaob koos ELi laienemisega, on see endiselt tugevana püsinud. Alles möödunud kuul (täpsemalt 3. novembril) väitis Jean-Claude Piris, endine Euroopa Ülemkogu õigusnõunik ja «ELi arhitekt», nagu teda nimetati, ajalehes Financial Times, et kõigis ELi rahalistes vaevustes on süüdi Euroopa liiga kiire laienemine, millega toodi liitu maailmajao ekskommunistlik osa. Et me seepärast vajame kahekiiruselist Euroopat, «sest EL ei saa lubada, et teda kujutataks range kokkuhoiu sümbolina. EL peab pakkuma laiemat poliitilist projekti, mis suudab anda lootust paremale tulevikule.»
Kui veel selgemalt öelda, siis tähendab see järgmist: see, mida meie siin idas nimetame elamiseks üle oma võimete, ei ole nii oluline kui «laiema poliitilise projekti pakkumine, mis suudab anda lootust paremale tulevikule». Ärge looge tõelist väärtust, vaid laenake; võltsige arveraamatuid, valetage Eurostatile, elage teiste kokkuhoidlikkuse arvel. See on õigustatud. Kõik «parema tuleviku» nimel. Seda laadi juttu kuulsime me Ida-Euroopas viiskümmend aastat. Ikestatud alamate rõhumise ja enda privilegeeritud elu õigustamiseks kõnelesid kommunistid lakkamatult helgest tulevikust, pakkudes välja laiema poliitilise projekti (st ärge pange kunagi tähele raskusi, see on kodanluse tarbetu mure), mis suudab anda lootust paremale tulevikule. Paraku kippus too helge tulevik, too lootus kogu aeg kaugenema.
/…/
Lapsena vaatasin oma põgenikest vanemate kasutatuna hangitud mustvalgest televiisorist Ameerika Teise maailmasõja aegse multifilmi «Popeye» kordusi, mille peamine sõnum paistis olevat, et spinati söömine teeb tugevaks. Üks multifilmi tegelasi oli kobakäpp Wimpy, kes kordas ühest seeriast teise aina lauset, mis võtab hästi kokku suhtumise, mis on toonud Euroopa tänasesse olukorda: «Ma maksan rõõmuga teisipäeval tänase hamburgeri eest.»
/.../
Loomulikult ei pea me kogu ELile nina peale viskama seda, mida ütles üks «ELi arhitekt», aga me teame kõigi ekskommunistlike riikide linnu ümbritsevate magalarajoonide põhjal, millised tagajärjed on halval arhitektuuril. Veel tähtsam on see, et me teame, kui laialt on selline suhtumine levinud. Paraku.
Tekib aga küsimus, kes maksab Wimpy hamburgeri eest täna? Või vähemalt teisipäeval? Euroopa seisab saabuval talvel silmitsi probleemiga, kas üldse on võimalik säilitada aina kaugemale tõmbuvat helge tuleviku unelmat ning kunagise Poola kommunistliku partei esimese sekretäri Edward Giereki kombel saada tänane hamburger kätte teisipäevalgi maksmata, võttes laenu ja pannes kõiki uskuma, et nad on tegelikult töötanud oma hamburgeri, oma paranenud elatustaseme nimel. Mind teeb eriti murelikuks sosinakoor, mille järgi finantsvastutus kujutab endast ohtu demokraatiale ja demokraatiad neis riikides, mis vajavad hädasti eelarve kohandamist, ei pea vastu, kui üleskutseid ausa eelarvepoliitika tagamiseks tõsiselt võetakse. Et, nagu annab mõista too «arhitekt», demokraatia on Euroopas midagi, mille eest peavad maksma teised – suhtumine, mida toetavad rõvedad karikatuurid svastikaga ehitud Angela Merkelist.
Mulle tundub eriti kummaline, et keegi võib üldse rääkida liiga kiirest laienemisest. Kui komisjoni praegused ELi mitmeaastase finantsraamistiku plaanid püsima jäävad, ei saa me siin Idas Läänega võrdseks enne 2028. aastat, veerand sajandit pärast 2004. aasta laienemist. Praeguseks on sellised riigid nagu Eesti või Poola olnud ELis sama kaua, kui olid meie liitumise ajaks olnud Rootsi, Soome ja Austria. Ometi ei nimetanud neid keegi toona «uuteks» liikmesriikideks. Arutelud ühise põllumajanduspoliitika üle, mille puhul ühisturu tingimustes, kus kõik peavad maksma umbes sama palju traktorite, kütuse, pestitsiidide ja sööda eest, saavad «vanad liikmesriigid» otsemaksetena kolm kuni kuus korda enam raha, on näidanud, et meid võidakse – ja ma rõhutan, võidakse – pidada võrdseks, see tähendab mitte enam uustulnukaks, 2028. aastal.
/…/
Meie, eurooplased, hindasime kõike valesti. Pool sajandit toitis Euroopa kultuuri- ja sageli ka poliitilise eliidi seas valitsenud antiamerikanismi nende ajusopis pesitsev eeldus, et ameeriklased on siin alatiseks, mistõttu võib neist ka mitte välja teha. Neid võib tümitada, sest nad on nagunii siin nii täna kui ka homme. Ameerika-meelsus nii Idas kui ka Läänes oli lihtsameelne, mitteeuroopalik, märk sellest, et sinuga pole kõik päris korras või et sa oled pelgalt ameeriklaste sabarakk. Poliitikud unustasid, et allianssi aitavad koos hoida riiklikud huvid, sõjaväelaste, sõjatehnika ja raha eraldamine, mitte arvatavad ühised väärtused.
Meie, eurooplased, ja isegi meie sõbrad, Atlandi-üleste suhete pooldajad Washingtonis, mõistavad nüüd, et USA kohalolek ja huvi meie vastu ei pruugi olla kivvi raiutud. Jah, nüüd, kus see aeg on juba lõppemas või lausa lõppenudki, on oluline mõista, et me olime Ameerika kõige tähtsam partner.
/…/
Meil tuleb mõista ja sellega leppida, et see on põhjalikult muutunud. Täielikult. Tegu on shakespeare’liku «meremuutusega». Kahekümne aasta jooksul pärast kommunismi varisemist Ida-Euroopas on USAs areenilt lahkunud poliitikute põlvkond, kel oli otsene külma sõja ja Euroopa kogemus. Isegi neile, kellele pingelõdvendus või tagasitõrjumine olid midagi enamat kui õpikust leitud mõisted, kujutasid aastad 1989–2004 endast «otsade kokkutõmbamise» aega. Seda võiski oodata: pool sajandit kestnud võitluse järel totalitarismi vastu Euroopas oli loogiline, et kulus veel nii viisteist aastat, kuni demokraatia hõlma tõmmatakse omaaegsete Atlandi harta riikide idaosa viimasedki jupid, need, mille vabanemiseks kulus viiskümmend aastat. NATO laienes, EL laienes – põhimõtteliselt Euroopa sõjaeelsete enam-vähem demokraatlike riikide piirideni – ja USA võis siiralt öelda George W. Bushi mujal öeldud surematute sõnadega: «Ülesanne on täidetud.»
/…/
Euroopa sai sellise USA presidendi, millist ta arvas end olevat soovinud, uskudes mingil pentsikul põhjusel, et mustanahaline ja lapsena välismaal elanud USA president ei ole nii patriootlik ja on sestap «euroopalikum» ja «multilateraalsem». Alles nüüd hakkab Euroopa mõistma, et Barack Obama ei kaitse sugugi vähem USA riiklikke huve kui ükspuha milline tema eelkäija ja et ta jätkab pikka, väga pikka traditsiooni. Euroopa ei ole aga veel täiel määral adunud, et Barack Obama on pärast Herbert Hooverit esimene USA president, kel pole tõelist Euroopa ega külma sõja kogemust, ei isiklikku ega perekondlikku. See ei ole muidugi Barack Obama «süü», see tuleb lihtsalt põlvkondade vahetumisest ja probleemide muutumisest, millega USA silmitsi seisab. Kui me siin Euroopas sellest lõpuks täiel määral aru saame, saame aru ka sellest, et USA jaoks on «Euroopa sajand» läbi.
/…/
USAl on teisi, tõelisi probleeme ja kui neil on üldse mingi probleem Euroopaga, siis on see see, et me ei soovi tasuda oma osa iseenda kaitsmise eest ega panustada sellesse piisava hulga inimeste ja tehnikaga.
/…/
Kõige öeldu järel võin naasta seisukoha juurde, et me viibime praegu keset põhjalikke ümberkorraldusi Euroopas. See tähendab omakorda, et me võime teha ja lausa peamegi tegema asju, mida me varem pelgasime ette võtta.
/…/
Ma ei ole kahtlemata ainuke, kellele torkab silma tõsiasi, et Põhjala-Balti kuuik, mis koosneb kahest eurotsooni riigist (Eesti ja Soome) ja neljast eurotsoonivälisest riigist (Läti, Leedu, Rootsi ja Taani), on oma suhtumises ja valikutes tegelikult palju ühtsem kui eurotsoon tervikuna. Kõik kuus riiki pooldavad mõistlikku kulutamis- ja laenamispoliitikat, kõik kuus on osutanud valmisolekut viia läbi reforme. Selle kuuiku eurotsooni kuuluvatel riikidel on põhimõtteline kohustus kindlustada, et EL-17 ei jätaks arvesse võtmata meie naabrite ühiseid huve. Loomulikult ootame Eestis innukalt ka aega, mil EL-17 asemele astub EL-19 ja EL-21, see tähendab Läti ja Leedu ning Rootsi ja Taani võtavad sisse koha eurotsooni pealaua taga, mis on tänaseks muutunud ELis üheks tähtsamaks otsuste langetamise kohaks. Lisaks järgib eurogrupist kõrvale jääv Poola fiskaalpoliitikas Põhja-Balti kuuikut ja selle eurogrupi liikmeid märksa enam kui mitmed eurot kasutavad riigid.
/…/
Me ei seisaks Euroopas praegu silmitsi sellise segadusega, kui mitmed liikmesriigid ei oleks valinud suhtumises kokkuhoidu, defitsiiti ja laenamisse põhimõtteliselt teistsugust seisukohta, kui nende endi poolt vaid mõned aastad varem loodud reeglid oleks eeldanud. Eesti ei oleks kindlasti saanud iial üle minna eurole, kui me oleksime teinud seda, mis on täiesti tavapärane paljude EL-17 riikide seas.
/…/
Niisiis ei lange institutsioonide ülesehitus ja riikide käitumine kokku. Ma kardan, et nii ei saa jätkuda. Lõpuks kaitseb osa euro-17 riike oma suutmatust või soovimatust alluda kokkulepitud reeglitele seisukohaga, et «meie demokraatia ei suuda vastu panna sellisele kokkuhoiupoliitikale, mida meilt nõutakse». Selle seisukoha esimesi võrseid on juba näha. Aga meil tuleb selgelt mõista, mida see tähendab. See tähendab, et rahanduslikult vastutustundlikel riikidel palutakse toetada prassivaid riike demokraatia nimel.
Mõnda aega võib seda teha, aga kui tegemist on sellise riigiga nagu Eesti, kus SKT inimese kohta on peaaegu võrdne Kreekaga, ent keskmine palk väiksem kui Kreeka miinimumpalk ning pensionid ja siseturu tingimustes jagatavad põllumajandustoetused kolm korda väiksemad, on ainult aja küsimus, millal meie valijad hakkavad mässama. Meie riigi valitsus ja ka opositsioon toetasid EFSFi meist rikkamate ja prassivate riikide huvides. Kolmveerand parlamendi saadikutest hääletas selle poolt. Aga ärgem unustagem, et kolmveerand elanikkonnast oli vastu.
/…/
Ma ei saa nõustuda sellega, kui põhjaeurooplastele kleebitakse külge «populistide» silti sellepärast, et nad teevad just seda, mida neilt on palutud. Reeglite järgimise hind on «vaestele» riikidele nagu Eesti olnud ränk. Ent ometi, kui me lahutame maha «rikaste» võltsjõukuse, nende võltsjõukuse, kes täna ei suuda tasuda oma võlgu, kes on oma jõukuse kokku laenanud, kui palju rikkamad nad meist siis õieti on? Kui eurooplaseks olemine tähendab reeglite järgimist, mida võiks kutsuda ka austuseks seaduse jõu vastu, kas saab «Euroopa solidaarsus» olla tähtsam kui seaduse jõud? See on väga raske valik.
Ma usun kindlalt, et Eesti peaks mitte ainult täitma oma kohustusi, vaid olema ka nende seas, kes suhtuvad mõistvalt neisse, kes on sattunud raskustesse. Lõppeks oli just solidaarsus see, mida nii väga nappis meie suhtes 1940. aastal, ning meie kindel usk Euroopa solidaarsuse vajalikkusse on eestlaste Euroopasse uskumise alus. Aga et see toimiks, olgu Eestis, Poolas või mõnes muus «uues liikmesriigis», mis on olnud ELi ridades piisavalt kaua, et teda võetaks juba tõsiselt, tuleb meil minema heita kategooriad, mis ei vasta tegelikkusele. Jah, me peaksime olema esirinnas nende seas, kes teevad üheselt selgeks, et kui Euroopa ei mõista vastutust, siis ei saa olla ka solidaarsust – et enam ei ole võimalik lubada, et tänase hamburgeri eest makstaks alles teisipäeval.