Armastades ja sõdides

Foto: Kaader filmist

Mis sõda algas 8. mail 1945, kirjutab suure­pärase, ent põrgulikult valusa Poola filmi «Róża» näitel Olev Remsu.

Jerzy Andrzejewski eesti keelde tõlgitud romaanis, Andrzej Wajda ekraniseeringus ja Jaan Toominga lavastuses «Tuhk ja teemant» leidub mõte: 8. mail 1945 algas sõda.

Kindlasti on tegemist kunstilise liialdusega, kuid tõde tulebki kaunistada, selleks et see paistaks tõepärasem.

Poola piirid on sõdade tagajärjel viimase viiesaja aasta jooksul rännanud mitusada kilomeetrit itta ja läände, põhja ja lõunasse, praeguses Ida-Poolas on piirkondi, mille valitsejariik on vaheldunud 20. sajandi jooksul mituteist korda, olles niimoodi selles traagilises edetabelis esikohal maailmas. Viimased 60 aastat on Poola piirid küll paigal püsinud, kuid see ei tähenda, et seal poleks sõditud.

Pärast seda, kui suured kahurid Euroopas vaikisid, läks Poolas lahti kõikide sõda kõikide vastu. Seadusliku, Londoni-valitsuse juhitud Armia Krajowa (Isamaa armee) võitles Stalini loodud Armia Ludowaga (Rahvaarmee).

Vaat seda tähendabki vapustav kujund – 8. mail 1945 algas sõda.

Ent sellega on mõeldud poolakate omavahelist vennatapusõda, kuid Poolas oli pärast Teist maailmasõda palju verevalamist ka rahvuslikul pinnal, ja sellest on seni vaikitud. Minu märkamist mööda on Woj­ciech Smarzowski suurepärane, ent põrgulikult valus film «Róża» (nagu meie ajastul kombeks, on see rohkem tuntud ingliskeelse pealkirja «Rose» all, ka Pimedate Ööde filmifestivalil) esimene, läbimurdeline teos, kus sellest on juttu.

Paljudel inimestel on ettekujutus, et ligi 40-miljoniline Poola on üherahvuseline maa. Kummati pole Poola seda kunagi olnud, sõltumata sellest, kust parajasti jooksid Poola piirid, sõltumata sellest, kas riik kui niisugune üldse eksisteeris.

Praeguse Poola territooriumil on elanud peale poolakate veel juudid, sakslased, leedulased, ukrainlased, valgevenelased, russiinid, kašuubid, sileeslased, masuurid, preislased ja teisigi rahvusi, kes kõik võivad/võisid seda maad oma kodumaaks pidada.  

Poolakad ise on püüdnud riigi paljurahvuselisust maha vaikida, eriti väiksemate rahvaste puhul ning seda nii enne kui pärast Teist maailmasõda. Poolakad on oma väiksemate rahvastega käitunud samuti nagu Poola naabritest suurriigid poolakatega, püüdnud neid ümber rahvastada, ümber asustada, ümber usustada, neid igati represseerinud.

Smarzowski film jutustab meile masuuridest, kelle saatus ajavahemikus 1945–1956 ei erinenud millegi poolest teiste Poola väiksemate rahvaste omast.

Teema on hell ja pole kahtlustki, et paljudele poolakatele Smarzowski käsitlus ei meeldi. Kindlasti jätkuks ütlemist venelastel ja sakslastelgi, kes kõik hindaksid filmi oma lähtekohast.
Kes olid masuurid ja mis nendega juhtus?

Masuurid elasid praeguse Poola kirdenurgas, omaaegse Ida-Preisimaa lõunaosas. Poola administratiivjaotuse järgi jääb see piirkond Warmińsko-Mazurskie (eestipäraselt Warmia-Masuuria) ja osalt ka Podlaskie (Pod­laasia) vojevoodkonda.

Ala on ilmatuma soine, seda kaunistab loendamatu hulk järvi. Ida-Preisimaal oli see tuhande-järve-maa siseturismi paikkonnaks ning nüüdseks on see majandusharu taastunud. Kõrvutada seda regiooni Elva ja Otepää kandiga on igati sobilik.

Ilusat järve ja põhjatuid soid näeme Smarzowski filmiski, episoodid, kus peategelased Tadeusz Mazur (mängib Marcin Dorocinski) ja Róża Kwiatkowska (Agata Kulesza) ning Róża tütar Jadwiga Kwiatkowska (Malwina Buss) aerutavad järvel, on selle karmi filmi kõige õrnemad – vastanduvad vägistamistele, tapmistele, vihkamisele ja ülekohtule.

Ja sood? Neis on aina sõditud ja sõditud, märja haua mudamülgastes on endale leidnud teutoonide, Napoleoni, Wehrmachti, Punaarmee, Armia Krajowa, Armia Ludowa paljud teisedki sõdurid. Teiste hulgas eestlasedki. Just siit kulges 20. Relvagrenaderide (Eesti 1.) SS-diviisi taganemistee jaanuaris 1945, nendesse põhjatutesse soodesse uppus meie rahvuskaaslasi, kes õnnetul kombel kandsid neile saatuslikku mundrit.

Masuuride etniline päritolu on vaieldav ja seisukohad sõltuvad tänapäeva poliitsümpaatiatest.  Oletatavasti olid masuurid slaavlased (poolakad peavad neid poolakateks, aga leedukad koguni muistseteks baltlasteks), kes liikusid põhja poole ning asusid ristirüütlite poolt osaliselt juba koloniseeritud preislaste alale umbes 15. sajandi kandis.

Poola identiteet on alati olnud katoliiklus, masuuridest tehti pärast reformatsiooni luterlased, masuuri keel muutus pikkamisi nn köögikeeleks, avalikus elus kasutati saksa keelt. Masuuri keelt on peetud poola keele murdekski, ent vahejoon murde ja keele vahel pole lingvistiline, vaid poliitiline, nõnda et korrektne on rääkida suurtest ja kohalikest keeltest.

Poolakate ja Ida-Preisi sakslaste suhtumises masuuridesse on palju sarnasust meie suhtumisega setudesse. Olid ju meilgi ajad, mil «setu» oli koguni sõimusõna.

Smarzowski filmis näeme Poola kodusõja teemat, Armia Krajowa ja Armia Ludowa vaenu.

Tadeuszi kuulatakse üle ja pekstakse jõhkralt Poola julgeolekus, talle heidetakse ette osavõttu Varssavi ülestõusust, ühest Teise maailmasõja kangelaslikumast episoodist, poolakate julgeimast ja sangarlikemast üritusest, mida Stalin käsitles teatavasti kui vaenutegevust enda ja Armia Ludowa vastu ja lasi sakslastel vastuhaku julmalt  maha suruda, peatades seniks Punaarmee edasiliikumise Visla kaldal.

Filmi kannab siiski Róża ja Tadeuszi õrn ja julm armastuslugu.

Mõelda vaid tegelaste nimedele! Róża on okastega roos, kuid Tadeusz tähendab poolakatele sama, mida meile Kalev. Adam Mickiewiczi poeem «Pan Tadeusz ehk Viimane kohturetk Leedus» on Poolas eepose staatuses.

Tadeusz täidab oma püha kohust, tuleb Różale tooma naise abikaasa surmateadet ja laulatussõrmust langenu sõrmest. Esialgu ei tea keegi, kust Stalin uued piirid tõmbab.

(Iseenesestmõistetavalt jäi see ala kui Saksamaa territoorium välja Molotovi-Ribbentropi lepingust.) Nõnda siis on Masuuria eikellegimaa, masuuride maa. Tadeusz vabastab põllud miinidest, see on tema esimene kangelastegu, tehtud rahumeeli. Ei tulistata puusalt, vaid taotakse hoopis mõõku atradeks.

Kaakideks on filmis Masuuria vallutanud punaarmeelased, kes marodööritsevad ja vägistavad, peavad sõjasaaki oma loomulikuks õiguseks. Näeme isegi jõledaid grupivägistamisi, pärast rahulduse saamist naised lihtsalt tapetakse kuulivalangutega, neid pole enam vaja.

Ent samasugust brutaalsust harrastavad ka sakslased, kes pole punaarmeelastest põrmugi paremad. (Vaataja, kes soovib määrata, kumma poolega parajasti on tegemist, peab olema terava pilguga ning hästi ajalugu ja mundreid tundma, pagunitel ja muudel eraldusmärkidel peatutakse vaid üürikeseks viivuks, ma arvan, et nõnda on film kavatsuslikult monteeritud – ohvrile pole ju vahet, mis rahvusest on kurjategija.)

Tadeuszil tuleb täita kangelasekohust, ta toob peidupaigast välja relvad ning päästab vägistatavad, tapab bandiidistunud punaarmeelased. Aga oma peamist eesmärki Tadeusz  saavutada ei suuda, ka Różat ja Jad­wigat ähvardab väljasaatmine Saksamaale.

Siinkohal ongi Smarzowski filmi julge põhisõnum. Saksastunud/saksastatud ning luterlasteks muutunud/muudetud masuuride deporteerimine sõjajärgsete piiridega Saksamaale ning elanikkonna vahetamine uutes piirides Nõukogude Liidu ja uutes piirides Poola vahel on varem olnud tabuteema, mida ei ole tahtnud puudutada keegi, ei poolakad, venelased ega sakslased.

Jah, Hitler oli suur kurjategija, Hitler tegi slaavlastele (poolakatele, venelastele ja teistele) suurt ülekohut, Hitler kavatses koloniseerida Ida-Euroopa, teha sakslastele nn Lebensraum’i. Ainult et mis õiguse andis see pärast sõda masuurid välja ajada territooriumilt, mis oli olnud juba sajandeid nende asuala? Kättemaks põhjustab vaid kättemaksu, kasvatab vihkamist inimeste hinges.

Väljasaatmist õigustas alati tühi fraas: see on põline meie territoorium.

Teatavasti aktsepteerisid seda ülekohut lääneliitlasedki ning poolakate suhtumine on olnud kahene: see, et läänes ja põhjas territooriumi juurde saadi, on hea, see, et idas seda Nõukogude Liidule loovutati, on halb, kuid sellest on parem vaikida.

Filmis näeme, kuidas Wilno (Vilniuse) ja teisedki poolakad deporteeritakse 1945–1947 Masuuriasse, kust põliselanikkond välja aetakse, uued tulijad hakkavad skvotteriteks, seavad end sisse talus, mis enne kuulus masuuridele.

Nii see käis – sakslased puhastasid Wilno juutidest, Punaarmee poolakatest, nõnda tehti ruumi leedukatele ja venelastele.

Läbi ja lõhki poolakas Ta­deusz, perekonnanimega Mazur (masuur), on sellest tasumisihast vaba, tema asub masuuride poolele, kuid erinevalt võitmatust kangelasest lõpeb tema võitlus välise kaotusega. Tadeusz võidab vaimult, võidab armastuse kaudu. Tema ei ihu epiloogiski (toimub ajahüpe stalinismijärgsesse, 1956. aasta Poolasse) kättemaksu talle tehtud ülekohtu eest, ja niisugune ongi rahu tee, leppimise tee, ainuvõimalik tee inimkonna ja tsivilisatsiooni säilimiseks.

See, kui keegi teeb halba, ei anna õigust kellelegi teisele halba teha.

Südamega tegelasi on filmis teisigi, näiteks arstid ja vaimulikud, olgu nad Armia Ludowast või Punaarmeest, olgu katoliiklased või luterlased. Nemad on vastukaaluks üldisele kurjusele.
Ja Róża, millist ideed kannab see roos? Aga seda, et naine on naine ka julma sõja ajal ning seda nii keha kui hinge poolest. Smarzowski ütleb meile, et armastust ja hingesoojust vajame me kõik.

P. S. Muuseas, kas keegi on mõelnud, miks ei koloniseerinud sakslased Eesti alasid, kuigi see protsess algas juba 13. sajandil? Meie linnad olid täielikult saksakeelsed, kuid meie külades elasid eestlased, mis sest et mõisnikud oleksid eelistanud saksa talupoegi, pidades neid töökamaks ja osavamaks.

Linnadesse sai tulla mööda merd, kuid talupoegade tee kulges maitsi koos oma vankrite ja loomadega. Saksamaa ja meie vahel oli Poola, kes pidas mitu sajandit ägedaid lahinguid ristirüütlitega. Sakslased suutsid koloniseerida ainult Masuuria ja Preisimaa, kaugemale nende jaks ei küündinud. Nõnda peame olema tänulikud poolakatele ja masuuridele...

Film

«Róża»
Režissöör Wojciech Smarzowski, ­stsenarist Michal Szczerbic, operaator Piotr Sobocinski jun, helilooja Mikolaj Trzaska

Nimiosas Agata Kulesza

Poola 2011

Film pälvis PÖFFil žürii äramärkimise kui ühe väga traagilise Ida-Euroopa ajalooperioodi sügav ja tundlik peegeldus.