Juhtkiri: Brexit Euroopal jalus (1)
23. märts 2019, 12:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja ei lõpe see Brexiti saaga veel 30. märtsilgi! Nii otsustas sel nädalal Euroopa Komisjon andes brittidele kaks lisanädalat: et viimased saaks lõpuks ära otsustada, mida nad ikkagi tahavad.
2016. aasta jaanipäev tundub igaviku kaugusel, ometi on Euroopa Liit sellest ajast alates pidevalt tegelenud Suurbritannia lahkumisotsusega. Esmalt läks Londonil üheksa kuud, et ametlik lahkumistaotlus esitada. Siis järgnes kaks aastat sisepoliitilist kemplust, mille jooksul EL on vaadanud ahastades pealt, kuidas moodsa demokraatia sünnimaa ennast vääramatu kindlusega põhiseadusliku kriisi sügavustesse tüürib. Nüüd ongi saareriik sinna jõudnud ja keegi ei tea, kuidas olukorrast väljuda.
Samas pole elu seisma jäänud. Meenutame: pärast kurikuulsat referendumi tuli USAs võimule Donald Trump, Hiinas on kinnitanud nüüd juba eluaegse juhina kanda Xi Jinping ja Euroopa enda majandusest kõlab aina enam köhatusi, mis vihjavad saabuvale jahtumisele. Rääkimata üha teravnevatest suhetest Venemaaga, jätkuvast Süüria sõjast või pagulaskriisist, mis on leevendunud, aga mitte kadunud.
Kõige sellega pole Euroopa Liit tõsiselt tegeleda saanud. Ainuüksi üleeilne Brexiti-sagin röövis ELi ülemkogult võimaluse korralikult valmistuda juba aprillis ees ootavaks Euroopa Liidu ja Hiina tippkohtumiseks. Peking püüab mastaapsete taristuprojektidega Euroopat ja Aasiat päriselt Euraasiaks siduda ja on juba haaranud oma mõjusfääri nii mõnegi Ida- ja Lõuna-Euroopa riigi. Kreeka sadamate langemine Pekingi kätte on Euroopa jaoks suurem mure, kui tooride ja leiboristide kraaklemine.
Samuti on jätkuv tõsiasi Trumpi presidentuur, mis võib vabalt teisegi ametiaja jätkuda. Kui valmis on Euroopa kuumenevaks konfliktiks Washingtoni ja Moskva vahel? Selle tanner on ju Euroopa. Julgeolekut võtavad küll tõsiselt «rinderiigid» idas, kuid ülejäänud eurooplaste jaoks on Venemaa paraku endiselt teatavate veidrustega kaubanduspartner.
Lõpuks näitavad ka signaalid nii Eesti kui naaberriikide majandusest, et kasvuhoog hakkab raugema. Suurt krahhi see Põhja-Euroopas ei tähenda, kuid liiduüleselt pole kümne aasta taguseid võlaprobleeme lahendatud. Mõni väiksem köhatus võtab Lõuna-Euroopal jala värisema ja kergem palavik surub ta põlvili.
Ainuüksi üleeilne Brexiti-sagin röövis ELi ülemkogult võimaluse valmistuda juba aprillis ees ootavaks Euroopa Liidu ja Hiina tippkohtumiseks.
Eurofiilide oodatud Merkeli-Macroni telg jäigi sündimata. On lahtine, mis suunas liigub Euroopa Liit uuel kümnendil. Vastuseta on palju küsimusi: kuidas säilitada Euroopa ühtsust? Ja milline see on – kas föderaalne (vist mitte) või rahvusriikide liit (pigem küll, aga siingi on tasakaalupunkt leidmata)? Mis saab kontinendi julgeolekust? Milliseks kujunevad suhted ebastabiilsetel piiridel lõunas, idas ja võib-olla ka põhjas? Ning kuidas kohaneb EL kiirelt muutuva parteimaastikuga, kus esile tõusevad Brüsseli suhtes tülikad jõud?
Need on tõsised küsimused, millega EL saab loodetavasti lähitulevikus tõsiselt tegeleda. Olgu siis brittidega või brittideta.