Keeleõpikud.

FOTO: Toomas Huik

Eesti keele tulevik sõltub paljudest asjaoludest: eelkõige eesti keele emakeelena kõnelejate soovist oma keelt väärtustada, hoida, õppida, õpetada ja arendada; eesti keele heast mainest; arukast ja tasakaalustatud võõrkeelepoliitikast, sest eesti keel ei paikne isoleeritud keskkonnas, vaid avatud maailmas teiste keelte seas, kirjutab Eesti Keele Instituudi direktor Tõnu Tender.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Eestlaste, aga teistegi väikese kõnelejaskonnaga rahvaste saatuseks on õppida ja osata emakeele kõrval teisigi keeli. Mida rohkem, seda uhkem. Just mitmekeelsed inimesed, paljude keelte (ja murrete) oskajad, on suhtunud väikese kõnelejaskonnaga keeltesse, sh eesti keelde, kõige soojemalt. Keelteoskus on olnud haritud, loomingulise, elus keskmisest paremini hakkama saava inimese tunnus.

Eestis on eri aegadel arutletud keelehariduse põhimõtete üle. Esmatähtis on olnud õppekeele küsimus, st millis(t)es keel(t)es toimub õppeasutustes õppetöö. Eesti Vabariigis sai selleks (peamiselt) eesti keel. Seejärel – millised on õpetatavad võõrkeeled ja millises järjekorras neid õpetatakse: kas esimese (A), teise (B) jne võõrkeelena; keeletunnis või mõne õppeainega lõimitult; võõrkeeleõppega alustamise aeg ning kestus; võõrkeeletundide arv; õpitulemuste hindamine, keeleoskuse mõõtmine ja selle läbipaistvus jne. Tulemusliku keelehariduse tulemusena peaks inimene keeltesse lugupidavalt suhtuma, väärtustama mitmekeelsust: pidama lugu nii (eesti) emakeelest kui ka teistest keeltest.