Eesti kommunistliku üksuse komandöride kursus (1. lend), keskel sõjanõukogu esindaja Jaan Anvelt. FOTO: Internet

Revellased, jurjevlased ja fellinlased – nii kutsuti eesti punaväeosade sõdureid, kes olid 1918. aastal, Eesti Vabadussõja algul, teel Tallinna, kirjutab ajaloolane Urmas Salo.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Üle 100 aasta tagasi, 28. novembril Punaarmee üle Narva jõe Eestisse saatnud Nõukogude Venemaa juhtide eesmärgiks oli endise Vene impeeriumi ala ja oluliste sadamate oma kontrolli alla saamine, et vältida Eesti sattumist näiteks Antandi riikide kontrolli alla.

Teiseks taheti kindlustada maailmarevolutsiooni levikut läände. Eesti vallutamiseks kasutati ära eesti enamlasi ja nende toetajaid nii Eestis kui ka Venemaal.

Oma rolli Nõukogude Venemaa sõjalistes plaanides mängisid eesti punaväeosad, Nõukogude Venemaal formeeritud väeosad, kus teenisid enamuses või märgatavas osas eestlased, kes olid Saksa okupatsiooni eest või varem asunud Venemaale. Nemad pidid kindlustama kohalike elanike toetuse ja teatud legitiimsuse Punaarmee sissetungile. Need väeosad olid paremini motiveeritud ja tundsid ka kohalikku maastikku ja olusid.

Kõrvuti punaväe sissetungiga püüdsid eesti enamlased õhutada tagalas ka mässe Eesti Ajutise Valitsuse vastu ja takistada kaitsejõudude organiseerimist.

Eesti enamlaste eesmärk oli oma võimu kehtestamine töörahva võimu sildi all ja selleks püüti õhutada klassisõda. Eesti punaväeosadega pidi ühinema töörahvas ning eesti punaväge ja töörahvast pidi aitama omakorda Nõukogude Vene Punaarmee, keda ka korduvalt appi paluti. Nõukogude ajal räägiti klassisõja asemel kodusõjast.

Tegelikkuses ei õnnestunud enamlastel Eesti Vabadussõda muuta klassisõjaks või kodusõjaks ehkki piiratud ulatuses mingil ajal sellise sõja elemente esines.

Miks eesti kommunistlikel kütipolkudel ei õnnestunud tungida Tallinnasse ja Eestit vallutada? Kas tegemist oli jõudude puuduse või eesti enamlaste ehk Punaarmee väejuhatuse vigadega?