69-aastane Emile Ratelband nõudis, et kohus ta 49-aastaseks tunnistaks.

FOTO: ROLAND HEITINK / EPA

Kui me õpime eirama sünnitunnistusele kantud numbreid ja ei kõnele enam nii lakkamatult vanaks saamisest, võib-olla siis ootab meid ees tervem, õnnelikum ja pikem elu, kirjutab Westminsteri Ülikooli neuropsühholoog Catherine Loveday veebiväljaandes The Conversation

Emile Ratelband lõi maailma ajakirjanduses laineid, kui esitas kohtule kõmulise taotluse muuta oma ametlik sünniaeg märts 1949 märtsiks 1969, mis kajastaks tõsiasja, et ta tunneb ennast kakskümmend aastat nooremana. Mõnedki purskasid selle peale kindlasti laginal naerma, aga kes võiks talle ikka süüks panna, et ta tahab olla sama vana nagu Jennifer Aniston, Jay-Z, Steffi Graf või kas või mina ise?

Niisugune kohtuasi võib olla teedrajav, aga tegelikult on enda tundmine vanusest nooremana päris tavaline. Üks 2018. aasta uuring 33 751 inimese seas näitas, et kui inimene oli ületanud 25. eluaasta piiri, hindasid nad enda subjektiivset vanust väiksemaks tegelikust vanusest. Erinevus sealjuures kasvab vanusega: iga möödunud kümnendi kohta kipuvad inimesed arvama, et on ainult viis-kuus aastat vanemaks jäänud. See on umbes nii, nagu elataks Maa-aastate asemel Marsi-aastaid.

On selgunud, et sel ilmingul on tegelikult üpris olulised tagajärjed. Viimasel ajal järsult kasvanud asjakohased uuringud on näidanud, et see, mil määral inimesed tunnevad end tegelikust vanusest nooremana, avaldab väga tugevat mõju nende tervisele. Subjektiivselt nooremana tundvad inimesed tõenäoliselt ei kannata nii tõsiselt diabeedi, hüpertoonia, depressiooni, kognitiivsete häirete ja dementsuse käes. Samuti on neil tavaliselt parem uniparem mälu ja rahuldavam seksuaalelu.

Subjektiivselt ennast nooremana tundvad inimesed näevad samuti tulevikku helgemates toonides ja tõenäoliselt kõnnivad kiiremini. Ühes uuringus leiti, et väiksema subjektiivse vanusega inimeste aju sarnanes nooremate inimeste omaga. Aju skaneerimisel selgus, et neil oli rohkem hallollust, eriti eesajukoores (tegeleb kavandamise ja tunnetuslike funktsioonidega) ja ülemises oimusagaras (tegeleb helide ja tunnete töötlemisega).

Subjektiivselt nooremana tundvad inimesed tõenäoliselt ei kannata nii tõsiselt diabeedi, hüpertoonia, depressiooni, kognitiivsete häirete ja dementsuse käes. Samuti on neil tavaliselt parem uni, parem mälu ja rahuldavam seksuaalelu.

Need ei ole niisama tulemused: üks uuem uuring näitab, et inimesed, kes peavad ennast tegelikust vanusest kolmteist aastat vanemaks, surevad 25 protsenti suurema tõenäosusega isegi siis, kui võtta arvesse haridustase, rass ja abielustaatus. Selles Grenoble’i ülikooli meeskonna korraldatud uuringus võeti vaatluse alla kolm longituudiuringut, milles oli eri ajahetkedel hinnatud ühtekokku 17 000 osalejat.

Üldiselt pidasid inimesed ennast keskmiselt 16-17 aastat tegelikust vanusest nooremaks, mis ei erinegi kuigi palju Ratelbandi soovitust. Ent eelkõige tuleb selle uuringu juures tähele panna ikkagi seda, et suremisrisk võrreldes nendega, kes tundsid ennast tegelikust vanusest nooremana, oli neil, kes tundsid ennast tegelikust vanusest vanemana, peaaegu kaks korda suurem. See mõju avaldus nii lühema (kolm aastat) kui pikema (kakskümmend aastat) ajavahemiku korral.

Põhjus ja tagajärg

Niisiis, tundub, et teataval määral oleme tõepoolest just nii noored, nagu me ise tunneme. Aga kuidas teada saada, kumb oli enne: muna või kana? Kas inimesed, kes tunnevad ennast nooremana, olid algusest peale tervemad, või tahavad nad nii väga olla nooremad, et hoolitsevad seetõttu enda eest rohkem ja paremini ning elavadki kauem?

Enamik teadlasi on üksmeelel, et see on mõlemasuunaline protsess. Me teame, et kehva tervisega inimesed tunnevad end vanemana ning sama toimet avaldavad stress ja kehv tuju. Nii et küsida tuleks tegelikult: kas on võimalik see nõiaring katkestada? Kui me hakkame ennast nooremana tundma, võib-olla ühiskondlikke ja isegi isiklikke arvamusi oma vanuse kohta eeldusi eirates, kas siis võiksime elada kauem, õnnelikumalt ja tervemalt? Esimesed märgid näitavad, et jah, nii see on.

FOTO: Pexels / CC0 Licence

Meie uuringus vaatlesime eakaid osalejaid, kes tegid mitmesuguseid kehalisi harjutusi, ja leidsime, et nende võimekus suurenes tuntavalt, kui neid kiideti, eriti palju aga siis, kui neid tõsteti esile võrreldes teiste samavanuste inimestega. Kasuks võib tulla ka vanusega seotud stereotüüpide tähtsuse vähendamine – üks teine uuring nimelt selgitas, et kui inimestele näidata fotosid ja sõnu, mis on tavaliselt seotud vanadusega, näiteks «torisev», «kortsus», «abitu», siis nad tundsid ennast vanemana. Huvitava asjaoluna juhtus see ka siis, kui muidu positiivseid seoseid tekitavaid sõnu, nagu «elutark» ja «täis elujõudu», esitati naeratava vanainimese näo kõrval.

Juba 1979. aastal demonstreeris psühholoog Ellen Langer, kellest nüüdseks on saanud Harvardi ülikooli kõige kauem ametis olnud professor, rühma 75-aastaste meeste peal, et pelk «kella» tagasipööramine kahekümne aasta võrra otsekui pöörab vanust tagasi. Ainult viis päeva 1959. aastat matkivas keskkonnas, kus neid koheldi 55-aastasena, tõi meestele kaasa füüsilise tugevuse suurenemise, parema mälu ja parema nägemise.

Pelk «kella» tagasipööramine kahekümne aasta võrra otsekui pöörab vanust tagasi.

Ratelbandi kohtuasja keskmes seisab tema väide, et 69-aastasena ei võimalda ühiskond tal teha asju, mida ta võiks teha 49-aastasena. Tal ei ole selliseid töö saamise võimalusi, ta ei saa osta uut eluaset, ta ei saa vastust, kui pakub ennast välja kohtamissaidil Tinder. Eks tulevik näitab, mis tema kaasusest saab, aga igatahes võib see aidata pöörata avalikku tähelepanu vajadusele muuta senist suhtumist ametlikku vanusesse.

Kui me õpime eirama sünnitunnistusele kantud numbreid ja ei kõnele enam nii lakkamatult vanaks saamisest, võib-olla siis ootab meid ees tervem, õnnelikum ja pikem elu.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane