Ivan Makarov

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Rootslased on võtnud vastu nii palju pagulasi ja migrante, et on lausa hämmastav, kuidas mõni eesti arvamusliider hakkas neid ühtäkki kritiseerima ja korrale kutsuma, teades vägagi hästi, et meil pole sarnaseid probleeme, kuna meie võõrustatav pagulaste hulk on Rootsiga võrreldes olematu, kirjutab kolumnist Ivan Makarov. 

Kas keegi mäletab «Miminod»? See on võib-olla üks parimaid komöödiaid inimkonna ajaloos, mida oskavad paraku hinnata vaid vene keelt hästi tundvad nõukogude minevikuga inimesed. Seal on nii palju teistele maailma rahvastele arusaamatuid nüansse, et seda ei ole võimalik tõlkida: tuleb vaadata originaalkeeles.

Vanemad eestlased, kes oskavad vene keelt, võivad erinevalt ameeriklastest, hiinlastest või nigeerlastest nautida selliseid filme põhjusel, mida venelased sõnastavad nii: «poleks ju seda õnne, aga õnnetus aitas».

Filmi kaks peategelast on eriti koloriitsed grusiin (täna Venemaal eriti vihatud Vahtang Kikabidze) ja armeenlane (Frunzik Mkrtchan), sündmused arenevad Moskvas ja filmist oli eemaldatud geniaalne lõik, kus grusiin ja armeenlane sisenevad lifti, kus juba seisavad kaks äravahetamiseni sarnast jaapani turisti, ja üks nendest kaksikutest ütleb teisele jaapani keeles (subtiitritega): «Need venelased on kõik ühte nägu». Filmi üks parimaid stseene on kohtuistung, kus armeenlane ütleb kohtunikule väidetavaid kahtlusaluse sõnu: «Ta ütles: ma tunnen sellist tugevat ebasõbralikkust kannatanu vastu, et süüa ei suuda».

Lugedes meie sallivuse eestkõnelejate kommentaare Euroopas toimunud järjekordsest roimast põlisrahva vastu tundubki, et arvajatel on alatoitumine ja algstaadiumi skorbuut, sest nad niivõrd ei salli kannatajapoolt, et lausa söök ei lähe kurgust alla. Ja taovad ohvreid kurjategijateks tunduvalt soravamalt kui mõõku atradeks.

Mõni aeg tagasi, kui Eesti üldsus sai teada jõhkrast naisevastasest vägivallast siin asuvate põgenike keskkonnas, nii mõnigi sõna saanud eesti «ekspert» oli sarkastiline, öeldes, et vägivaldsed eestlased vaadaku ise peeglisse. Ega rängalt kannatada saanud naise piinad kedagi ei huvitanudki: toimunud tragöödias nähti kõigepealt ohtu, et migratsiooni kriitiliselt suhtuvad eestlased saavad enda käsutusse toeka argumendi. Selle ennetamiseks oli kõigepealt vaja näidata kohalikku rahvast mustades värvides, mis nagu õigustaks võõramaise julmuri käitumist omaenda peres.

Lugedes meie sallivuse eestkõnelejate kommentaare Euroopas toimunud järjekordsest roimast põlisrahva vastu tundubki, et arvajatel on alatoitumine ja algstaadiumi skorbuut.

Selle vastu ei ole ravi: sedamoodi «diskuteerivad» arvajad asetavad ennast omaenda rahvast ülespoole ja sellelt olematult kõrguselt loevad talle epistlit ja kohtuotsustki, vastates igale vastuväitele oponendi liigitamisega sallimatuks ja võib-olla isegi mõnda tagurliku jõu toetavaks harimatuks jõhkardiks. See on nagu sügava stagnaaja  universaalne vastus igale ameeriklaste poolt tulnud kriitikale: «No ja siis, aga see-eest piinatakse teil Ameerikas neegreid». Nii mõnigi meie tänane elukutseline sallija on sama tolerantne, nagu oli tolleaegne tüüpiline poliitbüroo liige.

Kuidas serveeriti meile uudiseid Saksamaal toimunud rahutustest, mis olid provotseeritud järjekordse julma mõrvaga, kui kaugelt tulnud mehed pussitasid surnuks järjekordse kohaliku elaniku? Diktorid väitsid silma pilgutamata, et tegemist oli neonatside väljaastumisega, kuigi ohjeldamatu immigratsiooni vastu protestimine pole isegi ksenofoobia mitte: iga kodaniku õigus ja kohuski on osutada oma riigi seaduste rikkumistele, kui igaühe riigipiiri ületaja suhtes kehtib põhimõte «kes sees, see mees», ja kõiki edaspidiseid toiminguid ja muid kulusid peab toosamune kodanik ja tema lapsed elu aeg kinni maksma.

Need, kes siin meil seostavad sakslaste õigustatud muret natsismiga, on ju selle loogika kohaselt ise seda, kuna mõistavad hukka nõukogudeaegset sisserännet Eestisse. Mis teile siis selle juures ei meeldinud? Kas russifitseerimine on Euroopa põliselanike seisukohalt midagi hoopis hullemat, kui islamiseerimine?

Selleks, et oleks hõlpsam röövida ja anastada, on vaja näidata ohvrit halvas valguses. Putinlik režiim näitab ukrainlasi fašistidena ja see nagu annaks õiguse hõivata nende maid, hävitada riiki ja elanikkonda. Ja see propaganda on niivõrd tõhus, et isegi legendaarne Pink Floydi asutajaliige Roger Waters ütles enne hiljutist Moskva kontserti intervjuus Izvestijale, et Ukrainas on võimul neonatslik režiim. Hea veel, et ta eestlaste kohta sõna ei võtnud, sest tema spetsiifilise informeerituse allikas on ju ilmselge… Jah, Waters on tuntud sotsialist, kuid isegi sotsialisti jaoks on see liig mis liig. Natsid rõhutavad oma rahva ülemuslikkust, sotsid aga alavääristavad omaenda või mõnda teist rahvast, ja moraalne vahe on siin sama olematu kui altkäemaksu võtja ja pistise andja vahel.

Kas russifitseerimine on Euroopa põliselanike seisukohalt midagi hoopis hullemat kui islamiseerimine?

Rootslased on üks väike, aga lõputult vahva rahvas, ja asi pole pelgalt ABBAs või Volvos: nende väike rahumeelne plokiväline riik on erinevalt Soomest korduvalt rõhutanud, et tuleb Eestile sõjaliselt kindlasti appi, kui meile peaks keegi suur kallale tulema. Rootsi rahva iseloom on samas niivõrd rahumeelne ja paindlik, et näiteks rootsi muusikute nimesid võib leida märgataval kohal väga paljudes maailma megastaaride projektides, aga need staarid on ju reeglina väga keerulised, kapriissed  ja ülbed tegelased. Rootslased on võtnud vastu nii palju pagulasi ja migrante, et on lausa hämmastav, kuidas mõni eesti arvamusliider hakkas neid ühtäkki kritiseerima ja korrale kutsuma, teades vägagi hästi, et meil pole sarnaseid probleeme, kuna meie võõrustatav pagulaste hulk on Rootsi omaga võrreldes olematu.

Ja kui meil selgitatakse, et Rootsit terroriseerivad autosüütajad teevad nii sellepärast, et rootslased käituvad nendega nagu loomadega. Kui rootslasi süüdistatakse selles, et nad lihtsalt tahavad kindlustusraha saada ja põletavad selleks ise oma sõidukeid. Et kriminaalsete jõukude liikmetest «oi kui paljud on rootslased», siis see pole enam üldsegi kena. Oi kui mittekena see on.

Ühesõnaga elas kord Björn. Elas ta oma kodu-Rootsis ja ei mõelnudki kuhugi soojemale maale kolida, mis kohe tundus kahtlane, et ega ta juhuslikult ksenofoob ole. Hiljuti murdsid Björni majja sisse mehed, kelle suhtes oli ta näidanud üles äärmist sallimatust, kuna ei tahtnud neid kell kaks öösel sisse lasta. Ta oli jõhker mees: kui üks sisse tungima sunnitud auväärne inimene tuli ta juurde heaga paluma, et ta annaks oma 10-aastase tütre kallile külalisele kolmandaks naiseks, ütles ta ülbelt ära. Ta oli neonats, kuna pärast tema naabrimehe Bengti surnuks pussitamist läks raekoja ette plakatiga «Jätke vähemalt Gustaf ellu!» (jutt käib veel ühest tema naabrist). Ka Björni vanaisa oli nats, kuna võõrustas Eestist sõja ajal õiglase küüditamise eest põgenenud eesti fašistide perekonda – vanaema ja kahte lapselast, vanemad said aga NKVD-lt oma teenitud palga. Nii et löödi Björnile kirvega pähe ja kogu lugu.

See Björn oli ehitanud demokraatliku süsteemi, mille sees nii tema rahvas kui ka kaugelt tulnud rohked hädalised saavad nautida ühe tänapäevaseima ühiskonna ja majanduse hüvesid. Ta tegi kõvasti tööd ja maksis kõik need asjad kinni. Ta intrigeeris võib-olla saamatult, kuid sellegipoolest ajavad Eestist kostvad süüdistused tema ja ta rahva aadressil allakirjutanul südame pahaks.


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.