PM 5.09.1901

FOTO: dea.nlib.ee

Kui kadakasaks kellegi mõisaomaniku juures ühe tassi kohvi on joonud, siis räägib ta sellest ikka ja ikka oma tuttavatele, kes selle au peale väga kadedad on.

Kadakasaks ei loe ühtegi Eesti ajalehte peale «Ristirahva pühapäeva-lehe». Ma tean köstrisi, kes õpetajat kartes Eesti lehte ei julge lugeda. Ta loeb neid Saksa ajalehti, mis õpetaja läbi on lugenud ja tema laua pääl juba nädal aega seisnud.

Kodumaaliste küsimustega ära millasgi kadakasaksa nupu külge koputa. Neis asjus ei ütle ta sulle ialgi õigust: ta kardab ennast näidata. Kes sind võib teada: sa võid ju vabameelne olla ja kõneled kõikidele, et ma kadakasaks olen. Saab kadakasaks omasarnasega kokku, siis on mõisa omaniku, tema naese ja laste tervisest, mõisa hobustest ja härgadest, moonameeste roppusest ja mustusest lõpmata jutt. Kadakasaks ei ütle millasgi «mõisaomanik» - ikka «mõisavanem».

Olen näinud, kus ühe «tähtsa» kadakasaksa pidul olemise ajal terve seltskond kõvasti hingata ei julgenud ja ühest toast teise varvaste otsade pääl käidi. Igaüks soovib salaja, et niisugune isand ehk emand, kes ennast omas täies suuruses tunda annab, ennem läheks, kui tuleks. Kadakasakslastele teeb see iseäralist lõbu, kui teised nende pärast vaikivad ja igavust tunnevad.

5.09.1901