FOTO: Urmas Nemvalts

Lisaks betoonile ootab arendamist see, mida kutsutakse inimkapitaliks

Kreeka ja mõnede teiste euroala riikide võlakriisi saaga kõrval on Eesti avalikkuses suhteliselt vähe räägitud Euroopa Liidu uue eelarveperioodi 2014–2020 debattide algusest. Ometi puudutavad eelseisvad kõnelused pea kõiki eluvaldkondi ja suurt raha – Eesti jaoks ca 4,8 miljardit eurot.

On mõnevõrra isegi üllatav, et kõikjal Euroopas nähtava kärpimissurve taustal on Eestile pakutav küllaltki soodsa maiguga. Nagu seni saaks Eesti ka uuel perioodil iga Euroopa eelarvesse sisse makstava euro eest neli eurot tagasi. Samas on ette näha suuri muutusi raha jaotuses fondide vahel ja selles ei ole kõik Brüsseli mõtted kaugeltki mõistlikud.

Nii on praegu karta, et ühtekuuluvuspoliitika rahast kärbitaks Eestile antavat järgmisel perioodil võrreldes praegusega kokku enam kui poole miljardi euro võrra. Eesti poliitikutel, ametnikel ja diplomaatidel seisab ees suur töö selle kärpe vähendamiseks.

Siiani on meil kuulda olnud peamiselt sellest, kui ebaõiglane on Eesti põllumehele makstavate otsetoetuste madal tase võrreldes lääneriikide farmeritega. Kahtlemata see ongi nii, kuid Eesti peab tegema teatud valiku, kuhu oma poliitilised jõupingutused suunata.

Väheusutav, et näiteks Saksamaa avalik arvamus seediks hetkeolukorras veel oma põllumeeste tulu kallale minekut ning neilt äravõetavate summade jagamist Eesti või Rumeenia tootjatele. Meie olukorda leevendab see, et Eesti saab maaelutoetusi, mida näiteks Soome põllumehed kasutada ei saa.

Ühtekuuluvusfondist võiks Eesti tegelikult juurde saada palju rohkem ning selle kasutusala on ka märksa laiem kui põllumajandustoetuste oma. Küll aga puudub selle teema esiletõstmiseks nii selge ja toimekas huvirühm, kui on talumehed.

Nagu nähtub Eesti, Läti, Leedu ja Ungari peaministri ühiskirjast eurokomisjoni juhile, on poliitilisel tasandil siiski probleem juba sõnastatud. Euroopa Komisjoni ettepanek piirata kõigi ühtekuuluvuspoliitika toetuste (st ühtekuuluvusfond, regionaalarengufond ja sotsiaalfond) lage 2,5 protsendiga SKTst pole ilmselgelt hästi läbi mõeldud.

Selle taustaks on kartus, et suuremat toetust ei suudeta tõhusalt ära kasutada. Mõne riigi puhul on see ehk põhjendatud, Eesti puhul aga kindlasti mitte. Selline lagi tähendaks hoopiski ohtu, et ELi vastav poliitika põrkab Eestis ühel hetkel vastu seina, mida ei ole keegi soovinud.

Lisaks kõnelustele Brüsseliga on oluline ka, et Eesti suudaks riigisiseselt tõhustada toetuste rakendamist, ning kõrvuti betooni ja taristuga ootab samaväärset arendamist see, mida armastatakse hellitavalt kutsuda «inimkapitaliks».