Me ei saa olla politseiriik, aga me peame olema õigusriik. Karm kuritegu vajab ka karmi karistust, kirjutab Isamaa noorteühenduse ResPublica esimees Birgit Remiküll, miks on vaja vägivallatsevatele noortele määrata karistuseks šokivangistus.

Noortekambad röövivad ja peksavad Mustamäel, Lasnamäel, Haapsalus, Viljandis, Tartus… Ilmselt tegelikult pea kõigis suuremates Eesti linnades. Õõvastav on lugeda meediast noortest jõhkardistest, kellele pole isegi inimelu armas. Ja enamasti on nad alaealised… Millisteks täiskasvanuteks nad sirguvad?

Üldistavalt võib öelda, et probleemseid teismelisi on alati olnud, kuid kahekümnepealised vägivaldsed noortejõugud pea igas Eesti linnas ületavad igasuguse taluvuse piiri. Teeb muret, et nendel noortel on karistamatuse tunne ning rikkumiste register pigem isegi suurendab autoriteeti kaaslaste seas. Täna ei ole ükski meede toiminud ning senini kasutusel olnud pehmed meetmed ei oma mingisugust mõju.

Kui me julgeme anda noortele vastutuse anda oma hääl valimistel, peame eeldama, et nad saavad aru, et nende tegudel on ka tagajärjed. Seega peame julgema vajadusel rakendada karmimaid karistusmeetmeid. Kui julged «mehetegusid» teha, siis pead julgema ka mehe moodi karistust kanda. Aitab pehmetest lahendustest!

Seni kasutusel olnud meetmed ei tööta, kuritegevus noorte seas ei vähene. Lisaks ennetustegevusele peaksime ka karmistama karistusmeetmeid, mida sellistes olukordades kasutada. Arvan, et siinkohal pole palju rakendada ka šokivangistust, et tutvustada noortele nende potentsiaalselt vägagi reaalset tulevikku. Šokivangistus on täna noorte puhul lubatud ning kuigi vaid 30 päevaks, kasutatakse seda võimalust väga vähe. Statistika näitab, et selle aasta esimesel poolaastal on šokivangistust rakendatud nelja alaealise puhul. Me ei arva, et poest viinapudeli näpanud 13-aastane tuleb kohe 30 päevaks trellide taha pista, kuid noorele, kes levitab sotsiaalmeedias videoid sellest, kuidas ta kellegi oimetuks peksab, kuluks reaalsuskontroll ära küll. Jah, meie, noored, ütleme, et vägivallatsevatele noortele kulub ära šokivangistus.

Need noored, kelle tegudest oleme meedia vahendusel lugeda saanud, on katki. Jah, nad ei pruugi olla süüdi selles, milline on nende taustsüsteem, kuid oma valikutes oleme kõik vabad.

Karmimad meetmed ei välista muidugi seni kasutusel olnut. Saame aru, et šokivangistus ise ei lahenda seda, millest probleem on alguse saanud. Kuid ka lühikest aega vangistuses viibivatele noortele saab vaat et lihtsaminigi pakkuda nõustamist ja psühholoogi abi, miks mitte ka karjäärinõustamist ja võõrutusravi.

Me ei saa edasi minna nii, nagu on täna. Peame aru saama, et see pole vaid Tallinna probleem, see on üle-eestiline mure, millega peame nüüd ja praegu tegelema. Selle mure lahendamiseks ainult ennetusest enam ei piisa. Me ei saa olla politseiriik, aga me peame olema õigusriik. Karm kuritegu vajab ka karmi karistust.