Kalle Muuli.

FOTO: .

Pole ime, et Tallinna linnapea Edgar Savisaar kaotas pärast linnaametnik Ivo Parbuse vahistamist enesevalitsuse. Sama oleks juhtunud ilmselt nii mõnegi teise suure asutuse juhiga, kui ta oleks ootamatult teada saanud, et on aastaid oma rinnal madu soojendanud.


Et inimest, keda ta on pidanud oma ustavaks kolleegiks ja mõttekaaslaseks, on põhjust kahtlustada korduvas altkäemaksuvõtmises. Et su usaldust on kuritarvitatud ja siinsamas, otse su nina all, lausa linnavalitsuse ruumides on kaitsepolitsei andmeil toime pandud kuritegusid.



Imelik on vaid see, et Savisaare raev ei pöördunud võimaliku kurjategija vastu. Kummalisel kombel tabas tema vihapuhang hoopis neid inimesi, kes on pühendunud kurjategijate tabamisele.



Oleks ju loomulik, kui linnapea algataks pärast nõuniku vahistamist ametkondliku juurdluse, et teada saada, millega siis Parbus linnavalitsuse ruumides tegeles. Või uuriks veidi, kuidas on lood teiste ametnike raamatuhuvi ja reisihimuga.



Midagi sellist paraku ei juhtunud. Savisaar hakkas uurima hoopis seda, kuidas ometi õnnestus kaitsepolitseil Parbuse kahtlustamiseks vajalikke tõendeid hankida. Justkui oleks Savisaarel iga hinna eest vaja aimu saada, mida kaitsepolitsei võib Parbuse kohta teada ja mida mitte.



Miks tulid kaitsepolitseinikud linnavalitsuse hoonesse öösel? Mida nad Parbuse kabinetis tegid? Kas nad tõid sinna midagi või viisid ära? Millistes ruumides nad veel käisid? Kas neil oli selleks luba?



Pilt oleks klaar, kui neid küsimusi esitaks advokaat, kelle kohus on kaitsta kurjategijat ka siis, kui tema süü on ilmne. Aga Edgar Savisaar ei ole Ivo Parbuse advokaat. Ta on Tallinna linnapea, kelle kohus on hoolitseda ka selle eest, et linnavalitsuse ametnikud altkäemaksu ei võtaks.



Savisaar ei ole oma mitmepäevase süüdistusterahe käigus suutnud nimetada mitte ainsatki seadusesätet, mida kaitsepolitsei, prokuratuur või kohus on Parbuse võimalike kuritegude kohta tõendeid kogudes rikkunud. See-eest on Tallinna linnapea nimetanud Eesti riigi põhiseaduslikku korda kaitsvaid inimesi madalalaubaliseks maffiaks ja Vene luurajaiks, keda on paras võrrelda kodumaareetmises kahtlustatava Herman Simmiga.



Arvasin pärast Ivo Parbuse vahistamist, et kaitsepolitsei on tabanud prügikala. Panna lõunamaareisi eest toime mõni pisike, aga jälk kuritegu – see tundus just täpselt ühe parteilise pugeja tase olevat. Nähes nüüd aga Savisaare pealtnäha seletamatut märatsemist, tundub mulle, et eksisin. Täiesti võimalik, et konksu otsa on sedapuhku jäänud päris suur purikas.