Andres Lõo: kivistumatu kultuurisaar

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Lõo
Andres Lõo Foto: SCANPIX
Kultuurikatla juhatuse liige Andres Lõo kirjutab, et katlas toimub aktiivne tegevus juba praegustes tinglikes tingimustes ja see näitab, kui vajalik on katel uute ideedega tegijatele.

Tallinn valmistub saama Euroopa kultuuripealinnaks 2011. Ettevalmistused käivad. Asutatud on sihtasutus, mis peab järgmise aasta aprilliks koostama kultuuriaasta eeskava.



Üheks SA Kultuuripealinn 2011 partneriks on ka Kultuurikatel ning viimase partneriks omakorda Tallinna linnavalitsus. See on seesama linnavalitsus, eesotsas linnapea Edgar Savisaarega, mis asetas kodanike ette netihääletuse valiku: kas linnateater või Kultuurikatel?



Linnateater ja Kultuurikatel distantseerisid end selliselt hääletuselt, sest hääletus on mõlemale kultuuriasutusele seatud vägivaldsena ning kultuuriinimesi vastandavana.



Abilinnapea Kaia Jäppinen väidab küll, et hääletus ei vastanda kultuuriasutusi ebasündsal moel, kuid hääletust laites mõjub kultuuriminister Laine Jänes hoopis kahepalgelisena.



Kas seesama kultuuriminister, kes kõigest hingest võitles tuleval aastal kehtima hakkava 18-protsendise käibemaksu poolt erakapitalipõhistele kultuuriüritustele, on nüüd õiglameelne kultuurihaldjas ja väetite käendaja? Ei usu. 18-protsendine käibemaks omaalgatuslikele kultuuriüritustele vähendab oluliselt legaalse, ütleme, «kvaliteedimärgilise» kultuuri arengut Eestis.



Mõni aasta tagasi läksid meie loomeliitude juhid kultuuriministeeriumisse aru pärima, miks on kultuuri toetust riigi aastaeelarves vähendatud kolmele protsendile. Tagasi tuldi tühjade käte ja kõlava lubadusega, et küll tuleb meie oma loomemajandus.



Pole alust arvata, et kultuuriministeeriumis ei ole loomemajanduses pädevaid inimesi. On. Need inimesed ja suurepärane Kultuuripealinna 2011 meeskond on teiste seas Kultuurikatlaga pidevas suhtluses püsinud. Hoolimata linnavalitsuse varasematest, korduvatest, ent mitte täieliku kattega lubadustest rahalist starditoetust anda, on ikka veel võimalik katla ideed loometööstusliku mudelina ellu viia. Sellesama loomemajanduse mudelina, mida loomeliitude juhtidele lubati, ent mida pole seni veel sündinud.



Kultuurikatel on veel päriselt sündimata multifunktsionaalne kultuuriloome keskkond. See on loomeüksustest moodustuv kärg, mis ei keskendu tulevikus mitte ainult kontsertide ja teatrietenduste näitamisele, näituste korraldamisele jne, vaid pakub ka soodsaid tingimusi ja võrgustikke loomingulistes valdkondades.



Praegustes tingimustes on seal võimalik korraldada suuremahulisi üritusi suures saalis ja väiksemaid üritusi saaliesises ruumis. Lisaks paar ruumi teisel korrusel ning bürooruumid neljandal ja viiendal korrusel.



Kuid hooned on ju tegelikult määratult palju suuremad. Vajaduste tekkides ja pärast elementaarset remonti tuleb ruumi tublisti juurde ja seal saaks tegutseda nii filmiproduktsioonifirma, trükikoda kui ka graafik paari kamraadiga. Kultuurikatla eesmärk on tulevikus enda majandamisega ise hakkama saada ehk olla sõltumatu linna ja riigi toetustest.



Loomemajandus vajab majandamist soodustavaid tingimusi. Need peavad olema tingimused, mis äratavad huvi erakapitalis: maksusoodustused alustavatele loomingulistele ettevõtjatele, tingimused loometööks ning kultuuri võimalikult laialdaseks arenguks, sealhulgas kultuuriteadlikkuse tõstmiseks ja kultuurihariduslikuks hüppeks koolides. Selliseid tingimusi vajavad nii Kultuurikatel, linnateater, Eesti Laul, Rabarock, Nargen Opera kui ka kultuurikeskused Eesti väikelinnades.



On arvatud, et meil pole üldse mingit kultuuripoliitikat ega kultuuriministeeriumi vaja, sest kultuur on tegelikult juhitamatu. Sellega tuleb nõustuda. Aga meie põhiseaduses on rasvaselt kirjas, et oleme kultuurriik, ja seetõttu tuleb omakultuuri mingil moel siiski toetada. Toetada tuleb aga kultuurimajanduslikult, mitte kultuuripoliitiliselt. Viimane on meil ju pigem üks paras farss.



Kultuurikatlal on tõesti suurepärane asupaik ja tema järele on tõepoolest vajadus. See, et katlas toimub tegevus juba praegustes tinglikes tingimustes, hoolimata kütte puudumisest talveperioodil, on võimalik vaid inimeste endi huvi tõttu. Ja seda huvi jätkub küllaga.



Hoolimata linnavalitsuse äpardliku netihääletuse laastavast mõjust kultuurisõdurite moraalile, on Kultuurikatel toonud end nähtavale ning näitab sealjuures ka eduseisu. See on tähendusrikas. Kuna inimesed otsustavad katla poolt ja kui seekord linn tõesti paneb õla alla, tekib Tallinna võimas kultuurisaar ning Tallinna sadamapiirkond saab endale särava krooni.



Madalam käibemaksumäär on olnud üks Eesti kultuuripoliitika väheseid hoobasid uuendusliku, tärkava, mitteinstitutsionaalse kultuuri toetamiseks. Selle kaotamine on märk euroopaliku kultuuripoliitika ning kultuurilise mitmekesisuse eemaldumisest, samuti ei käi see kokku loomemajanduse edendamise poliitikaga. Meile on see aga eelkõige signaal, et riik ei hooli järelkasvust kultuurimaastikul, sest kogu ressurss on suunatud säilitamisele.



Ajakirjanduses on vahel päritud: mis on Kultuurikatel? Linnahalli kõrvale, Tallinna panoraamis sirguva kostnaga endisesse Tallinna elektrijaama on kultuurielu tekkinud tungivast vajadusest. Kultuurikatel välistab kivistumise institutsiooniks või organisatsiooniks, mis sajandeid ühel eelarvereal pikutab. Katel on võimalus, mida alustavatele, uute ideedega kultuurset väljendust otsivatele noortele Eestis varem pakutud ei ole. Kasutagem seda võimalust.

Tagasi üles