Anu Hallik: Eesti vajab oma suurtööstust

Anu Hallik
, korrektor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tööturuameti koolitustest on nõutuim keevitajate kursus
Tööturuameti koolitustest on nõutuim keevitajate kursus Foto: Mihkel Maripuu
BLRT Grupi kommunikatsioonidirektor Anu Hallik leiab, et majanduslangusest väljatuleku teeks on pakutud väikese ja keskmise suurusega ettevõtete teket, kuid abi oleks hoopis suurtööstusest.

Praeguses avalikus diskussioonis võib jääda mulje, et elame teenuste ja meelelahutuse ajastul. Tihti räägivad arvamusliidrid, et Eesti majanduse edu ja tulevik põhineb teenustemajandusel.

Tegelikult on tugeva majanduse alus arenemisvõimeline ja kõrget li­sandväärtust andev tööstus ja innovatsioon – kombinatsioon nüüdisaegsest tehnoloogiast, kõrgelt haritud töötajatest ja innovaatilisest juhtimisest loomaks kõrgepalgalisi töökohti ja kõrge tootlikkusega paindlikke tootmisvõimsusi. Alles sellise tootmise olemasolul saab tekkida kõik muu, sh kõrget lisandväärtust andev teenustemajandus.

Miks ei saa loota, et teenustemajandus viib Eesti järele arenenud tööstusriikidele?
Selleks peab vaatama, millised on peamised hõivet tagavad ja rikkusi loovad teenuste liigid maailmas. Finants, IT, turism ja meelelahutus. Viimane neist on sobilik eelkõige suurtele, näiteks inglis- või hispaaniakeelsetele piirkondadele.

Et pakkuda maailmatasemel finantsteenuseid, on tingimata vaja sobivat geopoliitilist asukohta, kultuurilist keskkonda ja eelkõige tugevat seaduste baasi. Luksemburg asub Euroopa kõige tihedamas tööstuspiirkonnas ja Londonil on finantskeskusena saja-aastased kogemused ning usaldusväärsus. Selles suhtes on Eesti perifeeria.

Ka paljuräägitud IT-sektoril on Eestis piirid. Konkurentsivõimelisi ja andekaid loojaid on meil rahvaarvu tõttu vähe. Suhteliselt kitsale võimalike teenuste spektrile ülesehitatuna oleks Eesti majandus ka liialt monofunktsionaalne.

Tööstus suudab siin olla hulga mitmekesisem, pakkudes peale programmeerijate tööd ka keevitajatele, füüsikutele, inseneridele ja tisleritele. Palju on räägitud veel turismist, see aga ei ole suurt lisandväärtust pakkuv majandusharu ja väikese rahvaarvu puhul ei saa sel olla võtmetähtsust.

Ja olgem ausad – peale selle, et meil on kehv ilm, ei võidaks eestlased ka parima teenindaja konkurssi.  Lennukid lendavad juba praegu pigem Riiga kui Tallinna. Seega, Eesti areng saab põhineda ikkagi peamiselt tänapäevase tööstustoodangu ekspordil.

Eestis ei ole maailma mõistes ühtegi suurettevõtet. Et meil oleks mingigi kaal ja võime teha koostööd maailmategijatega, tuleb meil luua oma suurtööstus. Vastasel juhul jääme igavesti juhuslike, odavate ja ebakindlate allhangete tegijaks.

Eriti kriitilise tähtsusega on edukate ekspordivõimeliste tööstusettevõtete teke Eestis praeguses majanduslanguse tingimustes – vajame uut majandusjõudu langusest väljatulekuks.

Tööstuse areng on tänapäeva maailmas üha enam seotud võimude käitumise ja majanduspoliitiliste otsustega. Rahvusvahelisel areenil on kõige mõjukamad just innovaatilised tööstusettevõtted – nii ka Nokia. Sellised ettevõtted tekivad haruharva ning mitte üleöö ja garaažis. Soome riik otsis hõredalt asustatud, suhteliselt suurele maa-alale sobivaimat telefonside viisi.

Praegu oleme aga olukorras, kus tegelikult mitte keegi ei tea, mis saab edasi. Uut tõusu prognoositakse maailmamajanduses kõige varem aastaks 2010. Eestis ei ole selge, millel see tõus põhinema peaks.

Riigi algusaegadel aitas meid esmalt erastamine, siis transiidi areng. Seejärel voolas siia palju ja odavat raha Euroopast, mis paisutas ehitus- ja kinnisvarasektorit ning eratarbimist.

Praegu aga puudub kandev idee, mis meid uuele tõusule viiks. Niisama ei juhtu mitte midagi! 95 aastat tagasi, suhtugem sellesse kuidas tahes, toodi Tallinna 40 000 töölist, et ehitada praeguse BLRT (Balti Laevaremonditehase) eelkäijad laevatehased. Kuni viimase ajani oli aga keeruline tuua siia tähtajaliselt sada kõrge kvalifikatsiooniga keevitajat, mistõttu ei ehita BLRT laevu enam mitte Tallinnas, vaid Klaipedas.

Viimasel ajal on kuulda, et maailma tuntuima kaubamärgi valitseja Coca-Cola võib oma tootmise Lätti kolida. Kas me saame ikka lubada endale jätkata ühetaolisuse ja äärmuslikult liberaalset poliitikat, eeldusega, et turg paneb kõik paika, tegemata ühelegi suurinvestorile erandit, mida Euroopa Liidu raamistik tegelikult võimaldab?

Kuidas edasi? Kindlasti on tulevikku silmas pidades olulised kaks märksõna: riiklikud prioriteedid ja usaldus. Et määratleda prioriteedid, peame tunnistama praegust olukorda ja ka seda, mis meil olemas on. Juba Hansa aegadel osati ära kasutada Eesti geopoliitilist asukohta.

Praegu on meil korralik raudtee, pääs merele ja palju korralikke sadamaid. Ega ilmaasjata ole edukad Eesti kapitalil põhinevad merendusega seotud ettevõtted, nagu Tallink, Tallinna Sadam, Linda Line, Baltic Workboats ja BLRT.

Vaatamata soodsale asukohale ja korralikule infrastruktuurile võib kahjuks rääkida Eesti merenduse konkurentsivõime langusest, Eesti laevade lahkumisest teiste riikide lippude alla, kaubamahtude vähenemisest Eesti sadamates.

Lootust annab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi algatus luua koostöös asjaosalistega Eestile merenduspoliitika. Samasugune algatus kuluks ära ka tööstusele, sest iseenesest ei teki midagi, eriti suuri finantseeringuid eeldavaid tootmisi.

Majanduslangusest väljatuleku teena on päris jõuliselt pakutud majanduse struktuurimuutust, mis tähendab paljude väikese ja keskmise suurusega ettevõtete teket.  
Väiksemate ettevõtete leitavad võimalused eksportturgudel ja nende pakutav nišitoodang peaks selle kontseptsiooni kohaselt tootma Eestile piisavat rahavoogu, et maksta kinni meie laenud, ületarbimine, kinnisvarabuumi viljad ja praegune majanduslik tagasilangus.

Idee lasta tekkida paindlikke ekspordisuutlikke väikeettevõtteid on kindlasti õige, kuid see ei ole realistlik, et ainult nullist tekkivad väikeettevõtjad meid päästavad. Arvestagem, et praegu annavad 50 suuremat ettevõtet üle poole ekspordist. Välisturgudel tegutsemine ei ole nii lihtne, et kõik meie väikeärid seal avasüli vastu võetaks.

Samas ei ole ka müüdava eksporttoodangu leidmine, tootmine ja tarnekindluse saavutamine ning vajalike miinimummahtudeni jõudmine kahe päeva ega ka kahe aasta küsimus.

Iseäranis arvestades, et me plaanime ju toota ja eksportida suurt lisandväärtust sisaldavat ning peamiselt kõrgtehnoloogilise orientatsiooniga kaupu. Väikeettevõtjatele lisaks on vaja suuri tööstusettevõtteid, millel oleks piisavalt mastaapi ja suutlikkust, et välisturgudel tugevamalt läbi lüüa.

Teise märksõnana pakkusin välja usalduse. Pankade usaldamatus üksteise vastu võimendab finantskriisi. Kui ei ole usaldust riigi vastu, ei tule siia ka investeeringud. Eesti on viimasel ajal oma usaldusväärsusest tublisti kaotanud.

Lähiajal otsustab paljude ettevõtete saatuse pankade käitumine. Kui finantseerimine taastub, läheb ka elu edasi. Ettevõtted saavad alustada uusi projekte, investeerida nüüdisaegsetesse tehnoloogiatesse, muutuda efektiivsemaks.

Tõendust riikide ja pankade olukorra ja usaldusväärsuse tähtsuse kohta ei pea kaugelt otsima – kui ütleme «Läti» ja «Parex», saavad ilmselt kõik lugejad aru, millest käib jutt. Siin ei ole küsimus tegelikult klientide usalduses Parexi panga vastu, vaid usalduses riigi vastu.

Rootsi riik tagab oma pankade hoiused, Läti samaga ei vastanud ja inimesed jooksidki oma hoiuseid pangast ära viima. Likviidsuskriisi vältimiseks algatas Rootsi enne suuremate probleemide tekkimist 200 miljoni euro suuruse pankade toetusprojekti.

Mis aga saab siis, kui mõni Eestis tegutsev pank peaks hätta jääma, kas meil on üldse mingitki võimalust protsesse suunata ja olukorda mõjutada? Ilmselt mitte eriti. Kas ei oleks sellises olukorras mõttekas sarnaselt Soomega kaaluda riigi raha laenamist fikseeritud intressiga kommertspankadelt tagamaks ettevõtetele käibevahendid?

Kokkuvõtteks ütleksin, et Eesti majanduse edu saab põhineda suuremat sorti tööstusel. Ei ole reaalne jõuda lähema kümne aasta jooksul Euroopale järele turismi-, loomemajandus- või finantskeskusena.

Toimiva ja tänapäevase struktuuriga tööstuse loomisel mängib olulist rolli riigi suhtumine ja raamistik. Selleks on vaja seada riiklikud prioriteedid, mis arvestavad potentsiaali. Eesti tööstus vajab eelkõige stabiilset seaduste võrku ja stabiilset, kuid stimuleerivat maksukeskkonda, selleks et investorid oleksid huvitatud ja söandaksid tööstusesse raha paigutada.

Teiseks on tarvis võita kätte usaldus Eesti kui ettevõtja- ja investorisõbraliku paigana. Praegu Eesti nimi maailmas eriti ei müü. Aga suhteliselt tundmatust ja vähe lugupeetud riigist on uuel ettevõttel uutele turgudele väga raske jõuda. 
---------------------------------------------------
Kommentaar

Raul Allikivi, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majanduspoliitika talituse juhataja:

Tööstus ja teenused ei ole teineteist välistavad alternatiivid, vaid pigem toetavad teineteist. Näiteks enam kui 2/3 ühe maailma konkurentsivõimelisema tööstusriigi Suurbritannia tööstusettevõtete investeeringutest on suunatud n-ö pehmetesse valdkondadesse – teadus- ja arendustöö, IT-lahendused, disain, äriteenused, koolitus.

Huvide vastandamine ei ole seega päris õige ning Eesti tööstusettevõtted suudaksid kindlasti palju võita, tehes rohkem koostööd näiteks meie kodumaiste IT-ettevõtetega.

Eestil on vaja nii väikeseid, keskmisi kui ka suuri ettevõtteid. Praegu pakub riik EASi programmide kaudu tööstusettevõtetele toetust muu hulgas ka töötajate koolitamisel, tootmistehnoloogia uuendamisel ning suuremale koostööle tööstus- ja teenindusettevõtete vahel peaks kaasa aitama klastrite arendamise programm.

Praegu on tõepoolest tõsine probleem see, et pangad on tublide ettevõtete jaoks laenukraanid kinni keeranud. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ongi valitsusele teinud mitu ettepanekut, kuidas riik saaks siin Kredexi kaudu meie ettevõtetele appi tulla.

Märksõnad

Tagasi üles