FOTO: Peeter Langovits

Esmaspäeval avaldatav inimarengu aruanne võrdleb seekord Eesti, Läti ja Leedu arengut läbi viimase kahekümne aasta. Üldine trend on positiivne, aga demograafiline olukord, noorte tööpuudus ja eklektiliselt tükk-tükilt kokku seotud sotsiaalkaitsesüsteem on endiselt probleemid, tutvustab professor Marju Lauristin aruande võtmeteemasid. Küsitles Mikk Salu.

Minu mulje järgi on seekordne Eesti inimarengu aruanne Eesti suhtes positiivsem ja kiitvam, samas kui mõned varasemad on olnud palju kriitilisemad ja negatiivsemad.
Varasemad aruanded on keskendunud eraldi Eestile ja Eesti probleemidele. Ma ei saa öelda, et need on olnud negatiivsed, pigem ratsionaalselt kriitilised.

Tänavust inimarengu aruannet võib nimetada eriväljaandeks, sest see vaatab koos Eestiga ka Lätit ja Leedut läbi viimase kahekümne aasta. Me kolm riiki oleme ühtemoodi väikesed, aga samas siiski ka erinevad, ja neid erinevusi on huvitav vaadata.

Need erinevused räägivad küll päris mitmes-mitmes aspektis, et Eesti on edasi liikunud kas kiiremini või edukamalt. Meil on rõõm seda nentida. Kolme riigi võrdluses läbi kahekümne aasta torkavad positiivsed arengud rohkem silma.

Te kasutate inimarengu aruandes väljendit «Balti tee». Kas tulevikus on üldse enam mõtet rääkida Balti riikidest; ma vaatan nooremaid inimesi ja nemad ei kasuta isegi enam seda väljendit «Balti riigid»? Äkki kahekümne aasta pärast kirjutame inimarengu aruannet hoopiski koos Soomega?

See on ka meie küsimus, kas selline Balti tee eksisteeris ja eksisteerib. Aga teisalt, siin me oleme ja siia me jääme, selline on meie asukoht. Kui vaatame ingliskeelset kirjandust, siis öeldakse «Balti meri» (Baltic Sea) ja «Balti mere regioon», meie mõistes Läänemere regioon.
Suur küsimus on hoopiski selles, kas see lõhe, mis valitseb Läänemere ida- ja läänekalda vahel, on vähenenud, kas see lõhe on ületatav, kas kahekümne aasta pärast räägime lõhest või ühtsest regioonist.

Kuigi lõhe on suur, saab ikkagi öelda, et viimase kahekümne aastaga on Eesti, Läti, Leedu kõigis tõusu-näitajates saavutanud kõige kiirema kasvu terves ­Euroopas ja Ida-Euroopas.

Just, ongi. See on üks meie ühine pluss, teisalt aga ka ühine miinus. Me olime väga kiired tõusma ja väga kiired kukkuma, kui vaatame ka majanduskriisi. Mitmete näitajate poolest Eesti sarnaneb Soomega 1970ndate lõpus, 1980ndate alguses.

Võib öelda, et oleme Soomest kolmkümmend aastat maas. Samas, kuna areng on kiirenenud, siis meil ei lähe Soomele järelejõudmiseks aega mitte 30 aastat, vaid suudame selle lõhe ületada (kui just ei juhtu mõnda prognoosimatut katastroofi) 15–20 aastaga.

Aruande esimene peatükk toob välja sellise asja, et kulutused sotsiaalkaitsele on ühed väiksemad Euroopas…

Mitte ainult Eestis, vaid Lätis ja Leedus samuti. Küsimus pole ainult arvus, et see on väiksem. Seda arvu tuleb vaadata võrdluses probleemide suurusega ja nende probleemide lahendamise viisidega. Põhiküsimus on, mis vahekorras on riigi kulutused, perekulutused, kus pere on ise võimeline endale tagama heaolu, erasektori kulutustega. Erinevates maades on erinevad mudelid. Meie mudel on eklektiline, üks tükk on siit ja teine tükk sealt. Erinevate süsteemide eklektiline ühendus annab halvema olukorra.

Aga on meil siis sotsiaalkulutused liiga väikesed?

Pole olemas mingit abstraktset liiga väikest või liiga suurt. Kuna meil on terve hulk universaalsüsteemi elemente, nagu näiteks universaalsed peretoetused või universaalsed pensioniskeemid, siis selliste universaalsete skeemide korral on need kindlasti liiga väikesed.

Ma küsin konkreetselt: mis te arvate, kas universaalne lastetoetus tuleks ära kaotada?

Ei, ma ei arva, et universaalne lastetoetus tuleks ära kaotada. Küsimus on praegu selles, et proportsionaalselt liiga suur osa läheb lapse 1,5 eluaastani. Universaalne lastetoetus on Euroopa printsiip ja see on minu arvates hea printsiip.

Kas praegune Euroopa võlakriis ei näita natuke Euroopa printsiipide jätkusuutmatust?

See on natuke teine teema. Meie teatud mõttes ülikasin sotsiaalkaitsesüsteem on väga suures kontrastis nende Euroopa riikidega, kelle sotsiaalkaitsesüsteem pole enam mitte sotsiaalkaitse, vaid sotsiaalse muretuse süsteem.

Ma arvan, et sotsiaalset muretust me tulevikus enam ei näe, seda on kriis kindlasti õpetanud. Aga me ei saa vaadata ainult kahte äärmust, vaid küsimus on selles, et terve Euroopa peab leidma uue tasakaalupunkti. Baltimaade kogemusel on selles osas oma oluline roll, mida jagada. Mõnes kohas on riik muutunud inimeste jaoks poeks, kus riigilt saab kõike, Eestis seda kindlasti pole.

Kõige suurema probleemina esitatakse inimarengu aruandes Eesti demograafilist olukorda…

Muidugi, siin pole midagi esitada, see on nii.

Kuid lahendust ma aruandest ikkagi ei leia.

Rahva jätkusuutlikkuse teema on väikeste riikide jaoks eriti valus teema. Inimarengu aruande oluline mõte on see, et tuua välja eraldi lülid, mis seda kõige teravamini mõjutavad. Mitu aastat järjest oleme rõhutanud näiteks oodatavat madalat eluiga ja selle põhjuseid.

Poliitikad on juba suutnud nende asjadega tegelda, kui vaatame vägivaldsete surmade vähenemist. Teine asi on suur regionaalne ebavõrdsus. Siinses aruandes on väga esile tõstetud ka rände küsimust. Meil võib sündida ka 500 000 last aastas, aga kui nad ära rändavad, pole sellest kasu. On palju erinevaid põhjuseid, miks inimesed ära lähevad. Kompleksseid lahendusi, mis töötaks rände vähendamise nimel, välja pakkuda veel ei oska.

Peamine põhjus on ikkagi vaesusränne?

Vaesus on ainult osaline põhjus…

Ütleme siis nii, et rände näitajad on väga otseses seoses majanduskasvuga. Kui kasv oli kiire, ränne kahanes. Kasv aeglustus, ränne kiirenes?

Selle taga on tööpuudus. Kui majanduskasv oli kiire, siis said kergemini tööd ka need, kes vähem haritud, ja noored said kergemini tööd. Kui me võtame aga kogu kompleksi, siis miks lähevad ära need noored inimesed, kellel on tööd ja kes saaksid tööd igal pool?

Ma ei eita seda, aga tahan rõhutada just majanduskasvu olulisust – kui majanduskasv ei lahenda kogu probleemi, siis lahendab ta suurema osa väljarände probleemist?

Tõepoolest, nii see on teatud tasemeni. See tase on kusagil 17 000 – 18 000 dollarit inimese kohta, kus majanduskasv otse mõjutab inimeste sotsiaalset rahulolu. Eesti on just seal piiri peal. Vahepeal oleme tagasi kukkunud, nii ka ütleme selles aruandes, et praegu mõjutab majanduskasv taas kord rohkem inimeste üldist rahulolu.

Küsin ka ühe teise demograafilise aspekti kohta – sündimusnäitajate kohta. Kui vaadata statistikat kõige rikkamate riikide seas, siis on kõige paremad sündimusnäitajad seal, kus sotsiaalkulutused on kõige väiksemad, kus on kõige vähem igasuguseid toetusi, peretoetusi, lastetoetusi. Euroopas on sellisteks riikides näiteks Island ja Iirimaa, veel laiemalt vaadates Ameerika.

Siin on erinevad asjad, kõigepealt peab vaatama seda…

Ma pigem viitan paradoksile, et enamasti nähakse sündimuse parandamist sotsiaalpoliitiliste meetmete abil. Kui vaatame aga konkreetseid näiteid, siis seal, kus sotsiaalpoliitika on kõige nadim, on sündimus jälle kõrgem.

Sotsiaalpoliitilised meetmed on olulised teatud olukordades. Kui võtame Iirimaa, siis seal on tegu hoopis teistsuguse ühiskonnaga, katoliikliku maaga…

Itaalia on samuti katoliiklik maa, aga seal on sündmus üks Euroopa väiksemaid…

Aga Itaalia on hoopis teises arengufaasis. Demograafia on ikkagi väga keeruline teadus ja iga maa on oma ajaloo produkt.

Ma näen, et kõik Euroopa riigid tegelevad hoolega väikese sündimuse probleemiga, aga pole midagi erilist saavutanud. Samas jälle need, kes eriti ei tegele, just seal on sündimus suurem?

On ka riike, kes tegelevad ja on saavutanud tulemusi, näiteks Rootsi või Prantsusmaa. Meie oleme siin võtnud pigem selle tee. Meie sündimuse olukord on olnud kriitiline. Oleme midagi teinud ja teatud efektid on olnud, aga mina väidan, et ükski meede eraldi ja üksi ei tööta. Väikese rahvana peame ikkagi võimalikult palju panustama, see on eksistentsi küsimus.

Mina oleksin panustamisega ettevaatlik, kui näeme, et Euroopas on väga palju riike, kes on nii palju panustanud, aga pole midagi saavutanud.

Teised riigid jälle on saavutanud. Niisugune ajakirjanduslik näidete valik, see on küll kõike muud kui ratsionaalne veenmine, sest me võime alati leida näiteid ühe või teise asja tõestuseks. Absoluutset sajaprotsendilist kindlust ühiskonna arengus me kunagi ei saavuta, kuid saavutame teatud tõenäosuse.

Veel üks probleem, mille aruanne esile toob, on noorte suur tööpuudus…

Noorte tööpuuduse põhjused ja lahendused on Euroopa riikides erinevad. Kõigis riikides aga tegeletakse noorte tööpuuduse kui spetsiifilise probleemiga. On olemas noorte tööpuudusega seotud konkreetsed meetmed ja see ongi teema käsitlemise siht, et ka meie näeksime neid võimalusi, mida me seni pole kasutanud.

Mina jälle näen, et vaatamata sellele, et paljudes Euroopa riikides sellega intensiivselt tegeletakse, lahendusi pole ikka näha. Või isegi tööpuudus laiemalt on Lääne-Euroopas viimased kakskümmend-kolmkümmend aastat tõustrendis.

Kõikides maades ikkagi pole. Me peaksime vaatama ikkagi neid maid, mis meile kultuuriliselt ja geograafiliselt lähedal. Iga maa on omas kontekstis. Lahendused saavad tulla ikkagi meilt meie jaoks. See lohutus, et teised on ka teinud ja pole saanud, see pole mingi seletus, miks meie ei peaks uuesti püüdma.

See pole seletus, pigem selline hoiak ja skepsis suurte sotsiaalprogrammide suhtes, mis sunnib ettevaatusele…

Me oleme olnud ju väga ettevaatlikud, me pole ju üldse midagi teinud.

Võib-olla. Aga me pole ka sugugi halvemini edenenud kui mõned teised riigid, kes on jälle väga palju teinud, pigem vastupidi…

Ma ütlen veel kord, et on erinevad riigid erinevate probleemidega. Ma tooksin ikkagi sisse inimarengu aruande läbiva mõtte. Me oleme piiripealses olukorras. Meie jaoks on iga inimene, iga kümme inimest palju suurema kaaluga kui enamikus teistes riikides. On aeg hakata vaatama seda, kuidas meie eklektiliselt kujunenud meetmete komplekti sõeluda, mis on oluline, mis on võimalik, mis sobib. See on järgmine teema.