Nils Niitra

FOTO: Sille Annuk

Kevadel istus minu vastas teisel pool lauda arst, kelle polüübilõikus viis mehe koomasse. Esmakordselt nägin, et intervjueeritav paneb koos minuga lauale diktofoni – tema arvates käis sõda, mina aga tahtsin lihtsalt teada, miks nii juhtus.

 Pärast arsti pikka jauramist tekkinud tüsistusest sekkus kliiniku juhataja. Ta ütles, et tegu oli veaga. Ma nägin, et ühel mehel on suur süda.

Paraku jätab Eesti arstkonna käitumine kohati lihtsalt väiklase mulje. Selmet tunnistada, et ka arst on inimene, kas vaikitakse või rõhutakse ajakirjaniku rumalusele. Eesti meditsiinisüsteem kandis Milana Kaštanova lihtsalt maha ja peidab nüüd pead liiva alla, tunnistamata tehtud vigu.

Selliste vigade meediakajastus jätab arstidest mulje kui ükskõiksetest inimestest, kellel ei jagu hingejõudu tunnistada tehtud väärotsuseid. Olen eraelus näinud ka hoopis teistsuguseid arste ja siit küsimus: kas süsteem paigutab nad ise mingisse maffialaadsesse ringkaitsesse? Ükski normaalne inimene ei arva, et arstid on jumalad, kes ei tee kunagi vigu. Aga võib-olla peavad hoopis arstid ise end jumalaks?

Loodan, et ma eksin. Sellisel juhul on Eesti haigekassa ja arstkonna kohus leida 60 000 eurot, et maksta kinni Milana Saksamaa raviarved. Ja Milana mahakandjad mingu ja vabandagu tema vanemate ees.