Professor Ivar Raig.

FOTO: Peeter Langovits

Akadeemia Nord majanduspoliitika professor Ivar Raig kirjutab, et meie reformimeelne valitsus ei suuda üleilmse finantskriisi tingimustes midagi ette võtta, ehkki aeg pressib peale.

Kui uskuda Eesti peaministri korduvaid kinnitusi, siis globaalne finantskriis Eestit ei mõjuta. Viimati kuulsime seda seisukohta Andrus Ansipi suust pärast tema kohtumist Põhjamaade peaministritega Soomes just vahetult enne seda, kui SEB hindas oma likviidsusfondi varad 200 miljoni krooni ulatuses alla, mille tagajärjel vallandus usalduskriis selle panga suhtes. 



Panga väidete järgi oli vaja senini riskivabaks peetud hoiusesarnase fondi portfelli alla hinnata sellepärast, et sinna oli sattunud pankrotistunud Islandi pankade võlakirju. Äripäev märkis seejärel ära fakti, et enamiku eestimaalaste pensionifondide osakute väärtus on viimastel kuudel tunduvalt odavnenud, sest need fondid on investeerinud pensioniraha üle kogu maailma.



Alles pärast kohtumisi ELi juhtidega jõudis Ansip arusaamisele, et ka Eesti peab ülemaailmse finantskriisi mõjude leevendamiseks võtma kasutusele aktiivseid meetmeid ning lõpetama oma nõunike ja rahandusministriga lihtsalt olukorra pealtvaatamise. 



Praegune finantskriis algas küll kaugest Ameerikast, kuid sellesse on kistud kõigi teiste maailmajagude suurriigid ja rahvusvahelised majandusühendused, millega on otseselt seotud ka Eesti. Ameerika Ühendriikide poliitika ja majandus mõjutavad rohkem või vähem kõikide maailma riikide toimimist ja rahvaste käekäiku. 



Ameerika Ühendriikidest on veenvalt  kujunenud maailma võimsaim sõjaline jõud ja suurim majandus. Ameeriklased võiksid oma sõjalist eelarvet 75 protsendi võrra kahandada ja neil oleks ikkagi suurim ja tänapäevaseim armee maailmas. Pärast II maailmasõda on Ameerika Ühendriigid osalenud enam kui sajas sõjalises aktsioonis ning nende sõjaväebaase leidub vähemalt 120 riigis. Ameerika majanduses  toodetakse ligemale veerand kogu maailma majanduse kogutoodangust ja nende käes on viiendik rahvusvahelisest kaubandusest.



Kuid sõjalise kaitse pakkumine ja demokraatiapiirkondade laiendamine ei saa toimuda tasuta. Ameeriklased pole senini nende teenuste eest oma partneritelt otsest rahalist tasu sisse kasseerinud. Paljud ameeriklased süüdistavad nüüd oma endisi ja praegusi juhte selles, et need pole osanud maksumaksjate rahaga üles ehitatud USA sõjalist ja majanduslikku võimsust panna oma rahvale kasu teenima.



Olukorra teeb veelgi dramaatilisemaks fakt, et kunagisest maailma suurimast võlausaldajast on nüüd saanud maailma suurim võlgnikriik, mille välisvõlg ja välismaalaste käes olevate varade hulk ulatub astronoomilistesse kümnetesse triljonitesse dollaritesse. Ameeriklastest on saanud oma peamiste kaubanduspartnerite võlavangid, kusjuures need kaubanduspartnerid ise finantseerivad laenu andes ameeriklaste kasvavat võlakoormat.


Ameeriklased ostavad kõige enam Hiinast ja Euroopa Liidust.



Kui hiinlased paigutavad saadud raha suures osas uute tootmisvõimsuste rajamisse ja säästudesse, siis eurooplased panid tulud peamiselt tarbimisse, USA börsidel kaubeldavate ettevõtete aktsiatesse ja USA valitsuse võlakirjadesse. See omakorda tõstis aktsiate hindu ning ergutas veelgi ameeriklaste tarbimist – aga tarbimise alusel kujuneb ligi kaks kolmandikku USA kogutoodangust.  



Kiire majanduskasv Hiinas, Hiina kaupade suurenev eksport USAsse ja järjest suuremal määral ka USA võlakirjade ja teiste varade koondumine hiinlaste kätte on mitmete majandusanalüütikute arvates viinud Hiina juba praegu maailma majanduses valitsevale positsioonile, kuigi ametliku statistika järgi on Hiina veel USA ja Jaapani järel suuruselt kolmas majandusriik. Kinnisvara ja aktsiate hindade suur langus koos dollari nõrgenemisega, millele aitas kaasa uute dollarite trükkimine ja pumpamine pankadesse finantskriisi leevendamiseks, nõrgendas tunduvalt USA võlausaldajate positsioone.



Asja tegid hullemaks investeerimis- ja kommertspangad, mis sattusid endi seatud lõksu riiklikult vähereguleeritud tuletistehingutega. USAs doominoefektina vallandunud finantskriis haaras kõigepealt suurimaid USA pankade partnereid kogu maailmas ja hakkas sealt edasi kanduma regionaalsetesse ja kohalikesse pankadesse.



Finantskriisi leevendamiseks rakendasid paljude suurriikide valitsused ja keskpangad ühiselt meetmeid olukorra stabiliseerimiseks. Finantskriisi tagajärjel kaotasid väärtust või tuli maha kanda ka väga paljude Euroopa pankade ja firmade investeeringud USAs.



Näiteks Saksa juurtega võimsa investeerimispanga Lehman Brothers pankrotti minekuga jäid nii Deutsche Bank kui ka Swedbank ilma suurest osast oma USA investeeringutest, mille mõju kandub ka Swedbanki klientideni Eestis. SEB väikesed investeeringud Islandi pankadesse andsid aga põhjuse likviidsusfondi varad alla hinnata. Nii on peaaegu kogu maailma finantssüsteemid omavahel seotud.



Majanduskriis, millesse USA ametlikult sattus 2008. aasta III kvartali negatiivse majanduskasvu näitajaga, on loogiliseks lõpuks ligemale kümme aastat kestnud majanduskasvu tsüklile, mille käigus lastakse finantssüsteemist õhk välja, korrastatakse majandusstruktuuri ja piiratakse tarbimist.  



Kui turumajanduse tormid on viinud kreeni juba suurriikide majandused, siis mõjutavad need samuti ka väikeriike, mõned majandused võivad isegi uppuma hakata. Kui juba USA liberaalne vabariiklaste valitsus võttis finantskriisi ohjeldamiseks kasutusele John Maynard Keynesi välja töötatud ja läbiproovitud meetmed, siis ilmselt ei jää ka Eesti-suurusel väikeriigil muud üle kui majanduse stabiliseerimiseks riiklikul tasemel jõuliselt sekkuda.



Siinkohal tasub meelde tuletada ühte Keynesi peamist seisukohta: valitsused peavad raha kokku hoidma siis, kui ettevõtjad ja tarbijad kulutavad, ning kulutama siis, kui kõik teised peavad kokku hoidma. Ning see ei tähenda kaugeltki tagasipöördumist sotsialismi, mida mõned meie juhtpoliitikud kramplikult kardavad. Tegemist peaks olema targa riikliku reguleerimisega, milleks lihtsast talupojatarkusest paraku ei piisa. Tuleb kasutada keerukaid finantspoliitilisi hoobasid, et leevendada turutõrkeid.



Riiklik sekkumine on vajalik seal, kus turu iseregulatsioonivõime ei toimi piisavalt, lisaks finants- ja majanduskriisi ületamisele  on see paratamatu ka kliimamuutuste ja teiste keskkonnaprobleemide leevendamiseks.   



Võib kindel olla, et liberaalse kapitalismiga USAs ei juhtu midagi erilist ka uue presidendi juhtimisel. Varsti algab seal uus majandustsükkel ning kõik kordub pisut erineval kujul.      


Küll aga võib järjest suurem sõltuvus välisriikide pankadest ja välisfirmade allhangetest seada ohtu Eesti majanduse ja kogu ühiskonna jätkusuutliku arengu. Paradoksaalsel kombel on Reformierakonna juhitud valitsusest saanud reforme mahamagav ja nende elluviimist kõige enam pidurdav jõud, mis pole õigel ajal mõistnud globaalseid ohte ning ilmselt ei tule kujunenud kriitilise olukorraga toime (seda arvamust süvendas veelgi Reformierakonna majanduskonverents «Re-start»).



Sellepärast peaks ta tagasi astuma või moodustama uue, majandusküsimustes pädevama valitsuse. Ühiskond vajab igal tasandil arutelu, kuidas tagada Eesti julgeolek ja majanduse uuendamine ülemaailmse finants- ja sellele järgneva majanduskriisi tingimustes, kus suureneb Aasia riikide roll.



Kui Eesti õigusjärgse iseseisvuse taastamise ja julgeoleku garandiks on senini olnud just USA ja NATO ning majanduse ülesehitamise põhilisteks toetajateks Euroopa Liit ja Skandinaavia maad, siis uue majanduse arendamise seisukohalt on vaja hoopis aktiivsemaid ja ulatuslikumaid sidemeid USA ja Aasia arenevate riikidega.  



Eesti uus majanduspoliitika peaks suutma vastata ka küsimustele, kui kaugele saab  minna oma jooksevkonto ja kaubabilansi defitsiidi, laenamise ja võlgu elamisega, põlevkivi põletamise ja keskkonna saastamisega. Valitsusjuht peaks  kiiresti ja otsustavalt tegutsema, et vähendada globaalse kriisi mõjusid, taastada majanduskasv Eestis, stimuleerides ettevõtlust ja investeeringuid, seostades vajalikud majandusreformid konkurentsivõimelise majanduse kujundamisel haldusreformiga, aidata tööta jäänud või võlgadesse sattunud inimesi, ületada mahajäämus ELi tõukefondide raha kasutamisel jne.



Suuresti jõude elav Eesti Pank peaks aga jõulisemalt tegelema  põhiseadusest tuleneva ülesandega tagada Eesti finantssüsteemi stabiilsus ja iseseisvus, aitama selles küsimuses ka valitsust, sest seal asub ainus Eesti majandust tervikuna analüüsida  suutev keskus.



Eesti poliitikute uueks eesmärgiks ja rahvusvaheliseks ambitsiooniks võiks aga saada uue majanduspoliitika väljatöötamine Euroopale koos USA, Iirimaa, Suurbritannia, Rootsi, Taani, Tšehhi, Poola ja teiste uuendusmeelsete riikide majanduspoliitikute ja -teadlastega, sest nüüd on aeg selleks küps.