/nginx/o/2011/03/26/545667t1h9b6d.jpg)
Eesti inimesed ei tee täisajaga palgatööl kontimurdvalt palju ületunde, ehkki ülekurnatuid kindlasti leidub. Eesti inimesed on nädala keskmise tööajaga Euroopa esikümnes (keskeltläbi 40,7 tundi nädalas).
Juhtkiri: vara üles, hilja voodi…
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
2. juuli 2011, 18:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie tööturu häda on eelkõige parimatest ELi riikidest tunduvalt madalam tööga hõivatute osakaal. Üksiti on meil ida-euroopalikult vähe osaajaga töötamist – töötatakse kas täisajaga või üldse mitte. Vääriks kaalumist, kuidas osaajaga töötamist vähem takistada.
Keskmine tööaeg on kindlasti oluline, ent lõpuks on tähtsam, mida tööl tehakse ning mis kasu sellest sünnib. Ilmekas näide tööaja ja tulemuste suhtest on, et mõne aasta taguse OECD uuringu järgi tegid aastas kõige rohkem töötunde korealased, kelle järel ilutsesid tabelis kreeklased.
Nii et ainuüksi «vara üles, hilja voodi» ei pruugi alati jõukust majja tuua. Keskmise töötundide arvu erinevused Euroopa riikides võivad ju esmapilgul paista tillukesed – mõni tund siia-sinna nädalas, mis see ära ei ole. Kuid kõige lühema keskmise töönädalaga taanlased kulutavad tööl 11 protsenti vähem aega (37,7 tundi) kui Euroopa pikima töönädalaga Suurbritannia elanikud (42,2 tundi).
Proovige need 3,5 tundi nädala kohta korrutada töönädalate arvuga aastas (või elu jooksul) ning te näete, et jutt pole kaugeltki tühistest erinevustest. Keskmisest tööajast olulisem on hõivatute määr tööealisest elanikkonnast. Eestis oli mullu tööga hõivatud 66,7 protsenti 20–64-aastastest elanikest.
Oleme ligilähedal 27 ELi riigi keskmisele, ent Taanis, Hollandis ja Rootsis on see näitaja kümmekond protsenti kõrgem. Tänasest Postimehest saate lugeda, et iga kaheksas praeguse põlvkonna Eesti noor ei jõua põhiharidusest kaugemale. See on tõsine ohumärk, mis seab ühtlasi kahtluse alla selle, kas meil on ülepea võimalik parimate eeskujude tasemele tõusta.
Eestis tehakse märkimisväärselt vähem osaajaga tööd kui Lääne-Euroopa riikides. Ühiskondi ühekaupa lahates leiame terve rea põhjusi, millega erinevust seletada. Näiteks vanemahüvitise süsteem pärsib osaajaga töötamist – kas see on hea või halb, on omaette vaieldav küsimus.
Teisalt on mitmetes riikides, kus eelkõige palju naisi töötab osaajaga, selleks peale regulatsioonide ka kultuurilised põhjused. Meil, nagu enamikus idapoolse Euroopa riikides, töötatakse täisajaga või siis ei töötata üldse.
Keskmine töötundide arv nädalas üksinda pole kindlasti kõikeseletav näitaja, ent hea on siiski teada, et vähemalt selle põhjal ei tohiks me Euroopa taustal silma paista ei ülearuse laisklemise ega ka kurnatusega. Kes jaksab, teeb rohkem.