/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2008/06/21/51502t1hccc8.jpg)
Juhtivkonstaabel Kert Kotka luuleline vastus ühe tudengineiu värsivormis avaldusele mobiilivarguse kohta võeti avalikkuses, sh põhiliselt vihkamisest pakatavas veebikommentaariumis vastu otsekui valgusekiir masendavas sügisöös. Seda võib mõista kui meie igapäevaelu painava inimlikkusejanu hetkelist kustutamist. Inimlik lähedus on tänapäeva Eestis suurim defitsiit. Nagu ka hea sõna, kaastunne, solidaarsus.
Eilsest Postimehe loost selgub, et tegemist ongi lihtsalt mitmekülgselt andeka inimesega, kellele luuleharrastus vaid üks mitmest loomingulise eneseväljenduse vormist. Meile kinnitatakse, et need harrastused ei sega politseiniku ametitööd, ja päevakangelane ise leiab üldse, et lugu ei vääriks nii suurt tähelepanu.
Siiski äratab see seoseid ja pakub võimaluse arutleda harrastuse, kutsumuse ja professionaalsuse üle. Siinkirjutajale meenus sellest iseenesest veidrast juhtumist lugedes vähemalt kolm eesti kirjanikku, kellel korravalvuri taust. Tallinnas miilitsa piirkonnavolinikuna töötanud Rudolf Rimmel astus 1964. aastal eesti luulesse esikkoguga «Lüüriline miilits ja kolmteist huligaansust». Hüüdnimi Lüüriline Miilits jäigi saatma peamiselt sotsiaalkriitilist ja epigrammilist luulet ning publitsistikat kirjutanud Rimmelit elu traagilise lõpuni. Hiljuti manala teele lahkunud Uno Laht alustas oma tööelu julgeoleku operatiivtöötajana ja osales metsavendade haarangutes. Sellest nooruse tumedast varjust ei pääsenudki ta vabaks.
Sama kurikuulsaks oma ameti tõttu – kriminaaljälituse vanem-operatiivvolinik ja abiprokurör – tõusis Egon Rannet. Nii Lahel kui Rannetil oli aeg-ajalt kombeks kasutada oma kunagisi tööalaseid sidemeid kirjanikest kolleegide ellu sekkumisel – pehmelt öeldes. Mihkel Mutt on mulle värvikalt kirjeldanud oma läbielamisi Rannetiga seoses.
Kõigi nende puhul oli korravalvuri amet nende minevik, kirjandus aga nende elukutse. Meie praeguse «lüürilise konstaabli» puhul on luule aga harrastus, kuigi kolleeg Ave Alavainu on avaldanud valmisolekut vormistada Kotka luulekatsetused raamatudebüüdiks, mille põhjal siis kirjandusavalikkus ja ka autor ise otsustaks, kas muutagi muusiku- ja kirjanikukutsumus põhiliseks leivatööks.
Kuigi pühendumine vaimsele loomingule võib pakkuda hingelist rahuldust, on kirjanikuleib läbi aja olnud üks kibedamaid Eestis. Kui seda on kurtnud juba Vilde ja Tammsaare mõõtu kirjanikud, siis millele võivad loota vähemad vennikesed? Aga lõputult ei saa jagada end orkestrimehe ja luuletaja ning politseiametniku vahel. Ja hoidku jumal meid selle eest, kui kogu õigussüsteem lähebki üle luulevormile. Prokurör loeb ette süüdistuse heksameetris, kaitsja vastab sonettides ja kohtunik langetab otsuse vabavärsis.