Täpse tõlke olemust on sama raske tabada kui moosipoti ümber tiirlevat kärbest, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ülle Leis.
Tõlkes leitud Eesti: kohtumine lüka-tõmbaga (3)
/nginx/o/2017/07/11/6882237t1h1405.jpg)
22. mai 2018, 19:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks tuttav rääkis, kuidas ta läks kellaajalisele protseduurile. Kabineti ukse kõrval oli silt «Kutsumata mitte siseneda!». Tema aeg jõudis kätte ja möödus, kuid kutset ei tulnud ega tulnud. Lõpuks küsis ta ühelt mööduvalt töötajalt, mida teha. «Aga miks te siis sisse ei läinud?» Tuttav ütles, et silt ju keelab kutsumata siseneda. «No kui teile on kellaaeg antud, siis tuleb sisse minna!» vastas töötaja.
Sellisest olukorrast oleks lootust puhtalt välja tulla Doktor Dolittle'i kahepealisel lüka-tõmbal (varasema nimega lükka mind – tõmban sind, inglise keeles the pushmi-pullyu). Tema rääkis mäletatavasti ühe peaga ja sõi teisega ega patustanud kunagi reegli vastu, mis ütleb, et täis suuga ei räägita.
Lüka-tõmba saaks vististi hakkama ka sagedase, kuid kaelamurdva lähteülesandega «tõlkida täpselt iga sõna». Miks?
Kui küsimusele Don’t you have a copy? («Kas teil pole koopiat?») vastab inglane No («Mul pole koopiat»), siis jaapani keelde ning mitmetesse teistesse keeltesse peab tema vastuse tõlkima mitte sõnaga «ei» vaid, vastupidi, sõnaga «jah» («Teil on õigus, mul pole koopiat»).
Null and void («kehtetu») ja terms and conditions («tingimused») on näited inglise juriidilisele keelele omastest sõnapaaridest. Neis korratakse sama tähendust kahe erineva sõnaga, millest üks oli mõeldud lihtsurelikule ja teine juristile. «Täpselt iga sõna tõlge» oleks seega «kehtetu ja kehtetu».
«Räägin eesti keeles» tõlge I will speak in the Estonian language (üsna tihti kasutatav, muuseas) tundub «täpne». Ka The project lasted for 18 months tõlge «Projekt kestis 18 kuud» paistab «täpne». Mõlemaga on vaid üks pisike probleem – inglise keelde tõlgitud lause pole inglise keel ning eesti keelde tõlgitud lause pole eesti keel. Inglise keeles on õige I will speak Estonian, ning eesti keeles räägitakse pooleteisest aastast.
Lisaks sõnadele on keeles veel kirjavahemärgid. Kui tõlkida lauset Sisesta kaart!, siis tuleb valida «täpse», kuid ebaviisaka tõlke (Insert card!) ja pealtnäha «ebatäpse», kuid viisaka ja «päris» ingliskeelse Please insert card vahel.
Mis on täpne tõlge?
Täpne iga sõna tõlkimine on umbes sama kui kutsumata sisenemine kabinetti, kuhu on keelatud kutsumata siseneda. Kas valida «täpne» tõlge (No – ei) või täpne sisu (No – jah)? Kas leida igale lähteteksti sõnale tõlkes «täpne» vaste (month – kuu), või rääkida tõlkes «päris» keelt, millesse tõlgime (month – aasta)?
««Tõlkige sõna-sõnalt kõike, nii et see jääb teises keeles samaks,» on absoluutselt teostamatu ülesanne,» öeldakse ÜRO tõlkide käsiraamatus. «Tõlkimine ei tähenda lähteteksti sõnade sihtkeelsete vastete reastamist sõnaraamatu abil. See iseenesestmõistetav tõsiasi pole iseenesestmõistetav isegi kõikidele neile, kes tõlkimisega tegelevad, rääkimata nende klientidest,» on kirjutanud Soome tõlkija Silja Strengell.
Kas alati peab täpselt tõlkima?
Ei pea. Veelgi enam, vahel lausa ei saa.
«Eesti asjast» rääkiva teksti «täpsel» tõlkel võib olla oht jääda häguseks või arusaamatuks. Tõlkes on ju vaja «järeleaitamistundi» välismaalasele, kel puudub taustinfo, mis meil on, kuid mida me tänu teadmise needusele ei teadvusta. Selleks, et anda kogu maailmast saabuvatele suurürituse külalistele ja ajakirjanikele pressiteates ettekujutust Raekoja platsi (Town Hall Square) ilust, peaks inglise keeles midagi lisama, näiteks the hub of Tallinn's fairytale-like Old Town («Tallinna muinasjutuliselt kauni vanalinna süda»). Selleks, et külalised mõistaksid pakutava kultuuriprogrammi erilisust, võiks näiteks Rahvusmeeskoori ja Eesti Filharmoonia kammerkoori iseloomustada kui Estonia’s Grammy-award winning heavyweights («Grammy auhinna võitjatest raskekahurvägi»).
Poliitilises tekstis võidakse sihilikult kasutada mitmetähenduslikku või ebaselget sõnastust, et tagada tõlgendamisruum ja taganemistee. Sellisel lähenemisel on isegi oma nimi – konstruktiivne mitmetähenduslikkus ja ebaselgus (constructive ambiguity). Samasugune «ebatäpsus» peab säilima ka tõlkes.
Peaaegu võimatu on täpselt tunnetada keelelist etiketti (registrit) keeles, mis pole emakeel. Seepärast soovitatakse kindluse mõttes võõrkeelde tõlkides alati kasutada originaalist veidi vähem familiaarset väljendust ning veidi kõrgemat registrit, ehk teisisõnu mitte tõlkida täpselt.
Kas täpsus on tähtsaim?
Suulise tõlke kasutajatelt ja tõlkidelt on erinevates rahvusvahelistes uurimustes küsitud, mida nad tõlke juures oluliseks peavad. Mõlemate jaoks on tähtsaimad originaalile vastavus ning sidusus ja selgus. Pingereas on ka selline näitaja nagu tõlke täielikkus (n-ö täpsus), kuid seda peetakse umbes kaks korda vähem tähtsaks kui originaalile vastavust, sidusust ja selgust. Mõtlemapanevaim on asjaolu, et täielikkus ja originaalile vastavus on eraldi näitajad, st tõlge võib vastata originaalile ka sel juhul, kui «kõik pole tõlgitud».
Täpse tõlke olemust on sama raske tabada kui moosipoti ümber tiirlevat kärbest. Millega täpsust mõõta ja kellel (teksti autor, tõlk(ija) või lugeja) on lõppsõna? Kas tõesti võib no olla «jah» või good tähendada «oli kah»? Millega otsust põhjendada, kui lapski teab ja sõnaraamatuski on kirjas, et good on «hea». Selle sõlme lahtiharutamine pole siiski võimatu, kui teha lüka-tõmbat ning kasutada üht pead arvamiseks ning teist kahtlemiseks. Mitu pead on ikka mitu pead.
Artikkel on kokkuvõte autori ettekandest «Täpse tõlkimise talumatu kergus ... või raskus?» Eesti Keele Instituudi tõlkeseminaril 18. mail.
Ülle Leis on ühe suurema ja mitmekesisema kogemustepagasiga vabakutseline konverentsitõlk Eestis ja staažikas suulise tõlke õppejõud. Ta teeb võõrkeelse suhtluse ja tõlkimise koolitusi ning käib ka samadel teemadel organisatsioonides ja üritustel esinemas. Ta on käsiraamatu «Võõrkeelne suhtlus Euroopa Liidus» autor ja viipekeeletõlgi erialaõpiku kaasautor. 2017. aasta Selge sõnumi auhinna võistlusel märgiti tema arvamusartiklid Postimehes ära tarbeteksti kategoorias ning need kandideerisid ka 2017. aasta keeleteo auhinnale.