Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tõlkes leitud Eesti: üks surnud mutt

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ülle Leis. | FOTO: Erakogu

Kui palju jälgime teistega suheldes seda, mida öeldakse ehk sõnu, ning kui palju seda, kuidas üht või teist asja öeldakse, arutleb arvamusportaali kolumnist Ülle Leis.

«Parditiigi juures on üks surnud mutt,» hoiatasin metsas tuttavat abielupaari, et nad sündmuskohal oma hea isuga koerast ette jõuaksid. Proua ahmis õhku: «Mis Te räägite! Kas tõesti?»

Näe, kuidas inimene loomakese lahkumist südamesse võtab, mõtlesin endamisi teatud üllatuse ja heldimusega.

«Что, что?» («Mis ta ütles?»), küsis proua mees, venelane nagu proua isegi. «Там женщина лежит,» («Seal lamab üks naine») vastas proua.

Läksin üle vene keelele ja selgitasin, et mitte naine, aga väike must loom, kes elab maa all (ma ei teadnud õiget sõna). Mees puhkes naerma. Proua oli naerust kaugel: «Aga Te ju ütlesite, et mutt!» Arusaamatus viis mu mõtted kahele asjale.

Kõnekas kehakeel

Esiteks mõtlesin sellele, kui palju jälgime teistega suheldes seda, mida öeldakse ehk sõnu, ning kui palju seda, kuidas üht või teist asja öeldakse. Kas oleksin rääkinud inimesest parditiigi ääres samamoodi?

Arvukad maailmas läbi viidud uuringud on näidanud, et sõnade mõju jääb näost näkku suheldes alla 10 protsenti. Kõige kõnekamad on hoopis kehakeel (50–80 protsenti) ja parakeel (hääletoon, hääle kõrgus ja tugevus, intonatsioon ja muud).

Kui sõnad ja mittesõnaline pool on vastuolus, usutakse pigem viimast. Mittesõnalised vihjed võivad olla küll sarnased, kuid eri kultuurides erineva tähendusega. «Sageli saavad need aga valestimõistmise peapõhjuseks, kuna võõras kultuuris olles antakse tuttavatele vihjetele (näiteks naeratusele ja pilgukontaktile) samu tähendusi, mis oma kultuuris.»

Uuringutest on tulnud välja ka huvitav ja võõrkeelses suhtluses ülioluline eripära, nimelt et eestlased käituvad vastupidiselt teistele rahvastele – keskendume palju rohkem sõnadele ja usaldame sõnu mittesõnalisest suhtlusest rohkem isegi siis, kui nende kahe vahel on vastuolu.

Kui hea on «good»?

Sõnade ja mittesõnalise suhtluse tõlgendamise kohta on huvitav näide ühes intervjuus. Välismaa filmiüliõpilastelt küsiti, mida nad arvavad äsjanähtud eesti filmist. Üks vastanuist ütles I thought it was OK, it was good ehk «Jah, ma arvan, et see oli okei, see oli hea», mis eesti keeles tähendaks positiivsele poolele kalduvat hinnangut.

Kui intervjuu oleks sellega lõppenud ja kui oleksime lähtunud öeldud sõnadest, jäänuks meile teadmine, et üliõpilasele film meeldis. Intervjueerija esitas aga jätkuküsimuse What did you like? («Mis sulle meeldis?»). Järgnes pikk paus, mille intervjueerija lõpuks katkestas kannapöördega And what didn't you like? («Mis sulle ei meeldinud?»).

Vastus kinnitab, et küsitletu esimene vastus, nii sõnaliselt kui ka hääletoonilt vaoshoitud, polnud mitte kiitus, vaid pigem tähendas see Noh, oli kah.

Olen varem kirjutanud, et kuigi koolis õppisime, et hea on inglise keeles good, siis päriselus annab hea tähenduse edasi märksa tugevam vaste (great, superb ja muud). Seda tuleb arvestada ka sõna good eesti keelde tõlkides.

Inglise keeles kiidetakse märksa tugevama emotsiooniga mitte ainult sõnades, vaid ka intonatsioonis. Me ei pruugi seda ilma võrdluseta märgata, täpselt nagu Munamägi tundub ulatuvat pilve piirini, kuni pole näinud midagi kõrgemat.

Alljärgnevalt väljatoodud klipil on võrdlus olemas – kuulete, kuidas kõlab kõigepealt eestipärase ja siis inglise keele intonatsiooniga It was great («Suurepärane») ehk võimalik vastus küsimusele, kuidas meeldis (näiteks eelmine õhtu, kontsert või õhtusöök). Esimeses variandis ütlevad sõnad üht, intonatsioon aga teist ning ütlus kõlab seetõttu ebaviisaka ümahtuse või sapise tõdemusena («tõeline unelmate õhtu»).

Mutt, naine või proua

Teiseks pakub mõtteainet sõna mutt, millel on palju tähendusi (eakas naine, abikaasa, naine, ema) ning lai stiiliskaala positiivsest ja isegi tunnustavast (vinge mutt) halvustavani.

Kuulaja ei pruugi sugugi mõista tähendust samas võtmes kui kõneleja, eriti võõrkeeles. Teise emakeelega kõnelejal võib olla raske tajuda, et vaid väga kalestunud tüübid oleksid eesti keeles sellises olukorras inimesest rääkinud sõnaga «mutt» või et eestikeelne mutt pole neutraalne nagu venekeelne женщина.

Samuti võivad võõrkeele krõbedamad väljendid tunduda märksa pehmemad ning sattuda nii ka sellise inimese keelepruuki, kes emakeeles sama kategooria sõnu ei kasuta. Nii võime pahaaimamatult jätta endast teises keeles hoopis teise mulje kui ise arvame.

Mida mutiloost kõrva taha panna?

Esiteks tasub jälgida suhtluspartneri mittesõnalisi vihjeid, sest neist võib saada rohkem infot kui sõnadest. Näiteks läbirääkimislaua taga liigub tähtsaim emotsioonidega seonduv teave žestide, hääletooni ja näoilmete teel. Seejuures tuleb arvestada, et need võivad kultuuriti erineda.

Teiseks on põhjust jälgida, et kasutaksime võõrkeeles suheldes sõnu, mis stiililt hetke konteksti ja suhtluspartneriga sobivad.

Kolmandaks tuleks võõrkeeles kõneledes arvestada, et jutu mõju võib sõltuda rohkem mittesõnalisest suhtlusest (näiteks intonatsioon, silmside ja muud) kui sõnadest. See, mis eesti keeles kõlab loomulikuna, võib teistele tunduda igav ja isegi ebaviisakas. Teise keele rääkimine vajab täpselt samasugust higistamist nagu tenniseservi või võimlemisharjutuse õppimine ning eelpool kuuldud klipp pakub selleks head võimalust. Jõudu!

Tagasi üles