Eesti on 14 aastat Euroopa Liidus, ent õiguslik risk seoses riigiabiga kummitab meid aina enam, kirjutab advokaadibüroo Jesse & Kalaus jurist Birgitta Ots.
Birgitta Ots: Eesti riik seisab rüblikuikka jõudes olulise otsuse ees (2)
9. mai 2018, 11:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna on Euroopa päev. Sellega tähistame Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomist ning kaudselt ka Eesti Euroopa Liitu astumist 14 aastat tagasi.
Euroopa päev on õnnelik sümbol. Sümbol ühtsusest, rahust ja vabadusest, mida Euroopa Liit nii Eestile kui ka kõikidele oma liikmesriikidele andnud on.
Pole vaja selgitada, kui suurel määral on viimase 14 aastaga kasvanud eestlaste vabadus liikuda, töötada või ajada äri üle terve Euroopa.
Tavainimese ja ettevõtja jaoks tundub Euroopa Liitu kuulumine nüüdseks juba võrdlemisi iseenesest mõistetav mugavus. Euroopa Liit on oma piiritute võimalustega justkui meeldiv kõrvalprodukt 21. sajandi üliintegreerunud maailmas.
Küll aga on Euroopa Liitu kuulumisel ka oma varjukülg. Seda mitte küll pikas perspektiivis ja tervisliku, konkurentsivõimelise majanduse seisukohalt, vaid suhteliselt keerulise ja killustunud Euroopa Liidu õigussüsteemi tundmise poolest.
Eesti on olnud Euroopa Liidu liige alates 2004. aastast. Võib lausa öelda, et Eesti on jõudnud maimikueast rüblikuikka. Ning sellega seoses hakkavad välja kooruma üha enam väiksemad ja suuremad vajakajäämised nii meie õigushariduses kui ka asjatundjate õiguspagasis.
Siinse mõtteavalduse eesmärk pole kindlasti paanika külvamine. Vastupidi, see on mõttekoht kõikidele meie majanduses osalevatele isikutele ja ka Eesti riigivõimudele endile. Juttu tuleb Euroopa Liidu aluslepingutesse kirjutatud keelatud riigipoolsest tegevusest – riigiabist.
Abi võib olla ükskõik mis
Riigiabist oleme Eestis siiski kõik mingilgi tasandil kuulnud. Tuntumad kaasused on kindlasti kurikuulus Estonian Air. Lisaks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ja selle kaudu makstavate toetuste tagasinõuete saaga, kõige tuntum on neist vast Eesti Pagari juhtum.
Seega on eeldatavasti iga eestlane teadlik, et kuskil Euroopa Liidu õiguse tasandil eksisteerib üks reegel, mis on juba piiranud ja piirab tulevikus veelgi seda, kuidas Eesti riik oma panusega ettevõtjaid mõjutada saab.
Riigiabi keelab igasuguse liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antava abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist.
Euroopa kohtu praktika on aja jooksul kujundanud «abi» mõiste. Põhimõtteliselt saab nüüd öelda, et abi võib olla ükskõik mis. «Abi» mõiste on nimelt Euroopa kohtu silmis ääretult lai.
Abi pole pelgalt otsesed maksed kindlatele ettevõtjatele. See võib olla ka riigi tegevus maksupoliitikas; see, kuidas riik valib oma teenusepakkujaid. See võib seisneda isegi selles, milliseid panku riigi asutatud juriidiline isik valib lepinguliste suhete käendajateks. Abi võib olla ka riigi pelgalt hea kavatsus soodustada taastuvenergiat, rahva suuremat liikuvust või paremat toitumust. Seega võib riigiabi mõjutada ettevõtjaid üsna ettearvamatul viisil.
Riik ja selle majandus haavatavas olukorras
Miks on riigiabi muutumas niivõrd oluliseks teemaks? Euroopa Liidu institutsioonide kogutud andmetest on viimastel aastatel välja joonistunud kurb tõsiasi – riigiabi on oluliselt levinum kui Euroopa Komisjon, riigiabi otsese järelevalve teostaja, kunagi arvata oleks osanud.
Riigiabi on muutunud üldjoontes üheks kõige levinumaks riigipoolseks Euroopa Liidu reeglite rikkumise vormiks. 2008. aasta statistika kohaselt oli näiteks 42 protsenti kõikidest riigi antud vahenditest erinevad maksumeetmed (kindlasti on siinkohal rõõm tõdeda, et valitsuse otsus magustatud joogi maksu esialgu mitte kehtestada on keelatud riigiabi seisukohalt ainult teretulnud).
Seetõttu on Euroopa Komisjon võtnud palju agressiivsema joone riigiabis järelevalve tegemisel. Hea näide on kasvõi Apple'i kaasus, mille alusel kinnitas Euroopa Komisjon, et Iirimaa on lasknud Ameerika tehnoloogiahiiul illegaalselt 13 miljardi euro ulatuses saada maksueeliseid. Seega on alust arvata, et varem või hiljem hakkab aina enam riigiabi juhtumeid liikmesriikide tegevusest välja kooruma.
Küsimus on eelkõige selles, kes on sellistes olukordades kannataja rollis. Lõppude lõpuks on Euroopa Komisjonil õigus nõuda riigilt, et viimane korjaks antud abi abisaajatelt tagasi kokku, arvestades lisaks põhisummale ka intresse.
Eesti mastaabis mõjutab see eelkõige väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid, kes moodustavad meie riigi väiksuse tõttu kandva osa majandusest. Selliseid ettevõtteid iseloomustavad tagasihoidlikud käibed ning piiratud vabad vahendid.
Seega, kui ettevõte on abi saanud, siis selleks hetkeks, mil Euroopa Liidu veskid on jõudnud oma jahvatamises punkti, kus on aeg riigiabi tagasi nõuda, on sellised firmad abina saadud raha juba jäädavalt investeerinud.
Vabade vahendite olemasolu tagasinõude täitmiseks on seega küsitav ning võib sellistele ettevõtetele ääretult suuri probleeme tekitada. Probleemide all pean ma silmas mitte ainult bürokraatlikku peavalu, vaid konkreetsetesse makseraskustesse sattumist firmade pankrotini välja. Järelikult halvavad olukorrad, kus riik annab ettevõtetele abi, lõppkokkuvõttes riiki ja selle majandust ennast.
Puudulikud teadmised meil endil
Mida sellises olukorras teha? Tegelikkuses pole ettevõtjad ju situatsiooni tekkimises süüdi. Pole ka tingimata nende roll teostada kontrolli riigi meetmete üle veendumaks, et potentsiaalse abi pakkumise taga pole illegaalset riigiabi.
Ning isegi, kui ettevõte tuvastaks enne abi saamist, et tegu on potentsiaalselt riigiabi reeglitega vastuolus oleva abiga, poleks keeldumine mõistlik. Sest keeldumisel saaks rahalise eelise eeldatavasti mõni teine konkurent, mida ükski terve mõistuse juures olev ettevõtja ei tahaks.
Järelikult peab riigiabi teemaga tegelemine algama riigi institutsioonidest endist. Sest puudujääk algab vähestest teadmistest ja piiratud Euroopa Liidu institutsioonide ja praktika tundmisest. Seda saab parandada ainult parema teabevahetuse ning vastavate erialaste koolitustega. Seega seisab Eesti riik rüblikuikka jõudes olulise otsuse ees.
Selleks, et vältida tulevikus aina suurenevate riigiabiga seonduvate kaasuste osakaalu, tuleb juba täna tegutseda, astuda iseendaga sisemonoloogi, tuvastada puudujäägid ning leida lahendused.
Lõpetuseks on mul hea meel tähistada täna Euroopa päeva. Samas loodan järgmise aasta 9. maiks näha reaalseid samme riigiabiga seonduva parandamiseks. Euroopa Liidu võimaldatavad vabadused töötavad üksnes siis, kui Eesti neid võimalusi ja vabadusi ära kasutades iseendale samal ajal jalga ei tulista.