Marti Aavik

FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Abielu täpsema määratlemise põhiseaduses võiks vahetada kooseluseaduse rakendusaktide vastu. See tähendab: ära tuleks teha mõlemad. Saaksime lahti vinduvast punnseisust, mis on juba niigi liiga palju ja liiga kaua Eesti ühiskonna arutelujõudu kulutanud. Kõik «kaklejad» väljuks tülist «säilitades oma näo».

Muidugi, praegune perekonnaseadus juba ütlebki oma esimeses paragrahvis, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel, kes on täisealised (15-aastased võivad abielluda kohtu loal), ja neljanda paragrahviga keelab mitu samaaegset abielu.

Nüüd küsime: mis on siis sisulised argumendid nendesamade põhimõtete põhiseadusse kirjutamise vastu? Kas keegi tõesti plaanib meil mitme mehe või naise pidamise ehk nn arvuneutraalse abielu seadusesse kirjutamist? Ka meie lähedal on maid, kus niisugused mõtted liiguvad. Esialgu äärmuslike liikumiste jutuna. Kui sellist plaani või salasoovi ühelgi Eesti erakonnal pole, siis ei tee ju mingit kahju sellesama põhiseadusesse pitseerimine – abielu sõlmitakse kahe inimese vahel.

Homoseksuaalsetele inimestele just nimelt abiellumise õiguse andmise tahtmist võiks me erakondadest juba praegu leida. Sellele valijate toetuse saamine on aga täiesti ebarealistlik. Kindlasti leiduks Eestis palju inimesi, kes osaleksid niisugustes vaidlustes suure innu ja lustiga ja ka meie arvamusportaali homoabielu poolt/vastu lood saaksid palju klikke. Eestile tähendaks see aga tühikäiku, oluliste ja lahendust ootavate teemade avalikest aruteludest kõrvaletõrjumist.

Abielu mõiste piiritlemine põhiseaduses ütleks selgelt, et homoseksuaalsete inimeste õiguste laiendamine ei ole kõike senituntut, sh lääne kultuurile omast ema, isa ja lastega perekonda lammutada ja hävitada sooviva punase revolutsiooni esimene samm, vaid selgelt piiritletud ja inimlikult mõistetavate praktiliste probleemide lahendamine. Kooselu- või paarkonnaseadusest ühes rakendussätetega peaks selleks piisama. Üksiti oleks põhiseaduse täiendamisega olemas kinnitus, et selgelt kokku lepitud piiridest kaugemale ei minda.

Kohtunike ründamine, mingis «vasakliberaalses vandenõus» või «õigusaktivismis» süüdistamine selle pärast, et poliitikud pole teinud riigikogus korralikku tööd on erakordselt alatu. Riigikogu võttis vastu seaduse, aga ei suutnud kokku leppida selle rakendussätetes. Oleks võinud näilise seaduse tagasi lükata või teha asi lõpuni. Kohtunik aga peab (!) konkreetsete inimeste asjades lahenduseni jõudma. Kui poliitikud pole andnud selget juhist, siis ei jää kohtunikul muud üle kui tõlgendada. Riigikogu aktivistid mõlemast leerist peavad eelkõige peeglisse vaatama selmet kohtunike ähvardada ja õigusriiki lammutada.

2014. aastal tekitatud punnseisule tuleb lahendus leida selleks, et me ei raiskaks terve Eesti kallist aega ja tundejõudu küsimusele, millele saaks joone alla tõmmata. Ühe lahendustee pakkusin avalauses välja. Kooseluseaduse hüvedest saaks osa 0,5–1 protsenti täiskasvanud elanikkonnast. Abielu mõiste täpsemast sätestamisest aga selguse ja rahu peaaegu terve ühiskond – kaasaarvatud homoseksuaalsed inimesed (ent ilmselt väljaarvatud elukutselised äärmuslased ja tülitsejad).