Mõned aastad tagasi oli Indrek Neivelt minu peale sügavalt solvunud. Ta oli just teatanud oma finantstehnoloogiaettevõtte Pocopay asutamisest ning minul tuli kirjutada temast Postimehe nädala nägu.
Tõnis Oja: meie tippjuhtide klaaslagi (2)
20. aprill 2018, 23:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ta oli küll ühe Venemaa panga nõukogu esimees, toimetas Hansapanga aktsiate müügist saadud rahaga ning avaldas oma blogis arvamusartikleid majanduse kohta. Siiski oli näha, et midagi jäi nagu puudu,» kirjutasin ma Neivelti tegemiste kohta. Neivelti solvas, et ma tema Bank Saint Petersburgi nõukogu esimehe kohta väga tõsiseks ei pidanud.
Olen veendunud, et ettevõtte tippjuhi amet on nagu tippsportlase oma. Pead olema tippvormis kogu aeg ning võistlus on iga päev, igal nädalal ja kuul. Kui taandud tegevjuhi kohalt nõukogu esimehe kohale, on see juba midagi muud. Meilivahetuses Neiveltiga ütlesingi, et nõukogu esimees on pigem nagu treener.
Samamoodi oli Nokia legendaarse juhi Jorma Ollilaga. Toona maailma suurima mobiiltelefonide tootja juht oli üksiti kogu planeedi tuntumaid tippjuhte. Kui ta ametist taandus ja muuhulgas naftagigandi Royal Dutch Shelli nõukogu esimeheks sai, helistas sinna peagi Kauppalehti ajakirjanik, kes soovis teda intervjueerida. Shelli meediakeskusest küsiti, kes see Mr Jorma Ollila on.
Nädala alguses kirjutas Postimees, kuidas aastaid muldmetallide tootjat Molycorp Silmetit juhtinud David O’Brock ei suuda tööd leida. Ometi on tal rahvusvahelisse kontserni kuuluva suurettevõtte juhtimise kogemus. Ta juhtis kõrgtehnoloogiaettevõtet, mille toodang läks eranditult ekspordiks. Palju meil sellise kogemusega tippjuhte on?
O’Brock tunnistab, et ilmselt on asi selles, et teda peetakse ülekvalifitseerituks. «Paljud ei võta mind võib-olla üldse tõsise juhikandidaadina, kuna arvavad, et olen nende jaoks ülekvalifitseeritud, liiga kallis, muidu sobimatu,» ütles ta.
Tundub, et me suurettevõtete juhtidel ongi keeruline samaväärset uut ametikohta leida. Kurioosumina võiks öelda, et Telia Eesti endisel juhil Valdo Kalmul vedas, et Tallinna Sadama juhid eeluurimise alla läksid, mille tõttu avanes temal võimalus ise sellele kohale kandideerida ning vääriline ametikoht saada. Vastasel korral oleksime ehk saanud O’Brockiga sarnase loo.
Juhivahetusi tuleb ükskõik millisel põhjusel ette igas organisatsioonis ja juhul kui rahvusvahelises ettevõttes talle kontsernisiseselt ametikohta ei pakuta, nagu on tehtud näiteks Swedbank ja SEB Eesti endiste juhtide puhul, ongi tema ainsaks võimaluseks asutada oma ettevõte, sest suurettevõtete juhtide jaoks on edasisel karjääril klaaslagi ees.
Miks see nii on? Tundub, et meie tippjuhid pole rahvusvahelisel juhtide turul konkurentsivõimelised. Üks erand on Eesti Energia kunagine juht Gunnar Okk, kellest sai Põhjamaade Investeerimispanga asepresident. Ta järglasest Sandor Liivest, kes on sellest ametist prii juba mitu aastat, ei tea me aga suurt mitte midagi.