Krista Aas tõdes tunamullu keskkriminaalpolitsei juhina viimast korruptsioonikuritegude uurimist kokku võttes, et pilt on kurb. Muret valmistas kohalikes omavalitsustes kasvav ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil. Viimased uudised Tallinnast on järjekordne tõendus.
Nimelt pidasid keskkriminaalpolitsei ametnikud nädala alguses kinni Tallinna Linnatranspordi ASi neli juhtivtöötajat. Neist kolme kahtlustatakse riigihangete nõuete rikkumises ja eelise andmises ning ühte altkäemaksu võtmises. Asjaga seotud kriminaalmenetluse tähelepanu keskmes on kasutatud busside soetamise tehingud alates 2012. aastast.
Eesti on liitunud Euroopa Liidu ja teiste nimekate klubidega. Peaksime praeguseks olema justkui osa lääne väärtusruumist. Paraku on tegelikkuses sinna veel pikk tee käia. Endiselt aetakse siinmail avalikus sektoris rahakotid segi. Ning ikka ja jälle tegutsetakse isiklike või mingi kitsama ringi huvide ajendil.
On tõsi, et ka neis maades, kes on olnud meile eeskujuks, on kohalikes omavalitsustes täheldada hämaraid tehinguid. Aga selliseid juhtumeid on mitu korda vähem kui meil. Seda kinnitab kas või eelmisel sügisel avaldatud Cambridge’i ülikooli teadlase Mihály Fazekasi juhtimisel koostatud üleeuroopaline korruptsiooniriski indeks. Selle järgi on Eesti linnade ja valdade kogunäitaja Euroopa Liidu keskmisest kahjuks kõrgem.
Kui küsida, mille taha jääb korruptsiooni väljajuurimine, siis esimese hooga võib esile tuua suhtumise sellesse. Seda ei ole Eestis seni otsustavalt hukka mõistetud. Nii mõnigi omavalitsustegelane laiutab käsi ja laseb kuuldavale viletsaid vabandusi, umbes et «midagi ei saa parata, meil tegutseb siin ainult üks sellist teenust pakkuv ettevõte». Ninatarkadele meeldetuletuseks: asi peab näima ka aus.
Järgmisena võib välja tuua, et kohalikud omavalitsused ise ei ole korruptsiooniohtudele senisest oluliselt rohkem tähelepanu pööranud. Altkäemaksu ja pistise olemasolu küll mõistetakse, ent oma asutusele või ettevõttele mõeldes ei osata või ei taheta riske näha, rääkimata nende korrakindlast maandamisest. Seda leidis mullu ka riigikontroll.
Oma süü praeguses olukorras on ka kehtivas seadusandluses. Palus ju õiguskantsler Ülle Madise oma pöördumises riigikogu põhiseaduskomisjonile möödunud sügisel kaaluda seaduste muutmist nii, et need ohjeldaks korruptsiooni linnades ja valdades. Praegusel kujul paragrahvid kõrge riigiametniku hinnangul seda ei taga.
Korruptsiooni ennetamisse saavad paljuski just erakonnad panustada. Olgu see siis täisleppimatus, põhiväärtustest kinnipidamine, liikmetelt kõrge eetilise kultuuri nõudmine või karistatud isikutest vabanemine oma liikmete hulgast. Iseküsimus on, kui palju on selleks tahtmist ja aega(?). Hinnates viimast uudist, saame öelda, et vast mitte. Sest sahkerdamine käis linnapea Taavi Aasast ja teistest keskparteilastest koosneva ettevõtte nõukogu ehk järelevalveorgani nina all.