:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
/nginx/o/2018/01/24/7510309t1h7743.jpg)
Vene meedia süstib meie idanaabri elanikesse päevast päeva agressiivsust ja hirmu lääne ees, mõistagi mõjutab see ka Eestis elavaid venelasi, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Jaanuaris andsid kogu maailma uudisteagentuurid teada traagilistest sündmustest Venemaa koolides. 15. jaanuaril ründasid Permi koolis number 127 kaks teismelist nooremaid õpilasi: üks hoidis ust kinni, et ehmunud lapsed ei saaks hoonest pageda, teine pussitas samal ajal õpetajat ja õpilasi. Vigastada sai 15 inimest. 19. jaanuaril tormas Ulan-Udes (Burjaatia pealinnas) 9. klassi õpilane kooli kirvega, vigastas viit inimest ning korraldas pealekauba süütevedelikku sisaldava pudeliga (nõndanimetatud Molotovi kokteiliga) hoones tulekahju.
Kremli ideoloogid tõttasid kuritegusid otsekohe hukka mõistma (mis on täiesti loomulik) ja osutama läänele kui niisuguse kuritegeliku käitumise eeskujule (mis on täiesti loomuvastane).
Nii teatas näiteks tuntud putinlik propagandist, telesaate «Postskriptum» juht ja kohakaasluse alusel veel senaator Aleksei Puškov: «Et oleks rünnatud kooliõpilasi ja õpetajaid, sellist asja pole meie maal kunagi olnud. Veel üks kommete ja läänes omaks võetud kuritegelike käitumise arhetüüpide globaliseerumise tagajärg.»
Nagu ikka, senaator valetas. Paraku ei olnud need agressiivsuse ilmingud tänapäeva Venemaa kooliajaloos sugugi esimesed.
Venekeelne video Ulan-Ude koolis toimunud rünnakust.
Alles möödunud aasta 5. septembril ründas Moskva lähedal õpilane õpetajat, äsas talle köögikirvega pähe ja hakkas siis klassis vintpüssist tulistama.
Juba kümne aasta eest sedastasid eksperdid Venemaal pedagoogide ja õpilaste vastaste rünnakute kasvu: õpilased ründasid õpetajaid noaga, viskasid väävelhapet näkku, lõid kiviga pähe.
Viimasel kahel aastal on aga kogu maal järsult suurenenud vägivald koolides, mille ohvriks ei lange enam kümneid, vaid juba lausa sadu inimesi.
Olen sama meelt nende psühholoogide ja sotsioloogidega, kes seletavad seda ilmingut tõsiasjaga, et Venemaal kujundatakse ja levitatakse agressiooni kui käitumismudelit lausa riiklikul tasandil.
Esijoones on panuse ühiskonna agressiivsuse tõstmisse andnud Venemaa ajakirjandus, mis päevast päeva sisendab Venemaa kodanikesse teadmist, et nende riik on muutunud Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu peamiseks ründeobjektiks.
Sõnum, et «Venemaa elab vaenlaste piiramisrõngas», on sisuliselt hakanud asendama rahvuslikku ideed. See idee mobiliseerib ja koondab rahvuse oma juhi, Vladimir Putini ümber, kes ööd ja päevad kaitseb alamaid vaenlaste salasepitsuste eest.
Teine Venemaa ühiskonna agressiivsuse põhjus seisneb kurjategijate subkultuuri ja vanglatraditsioonide pealetungis, mis lammutab Venemaa tsivilisatsioonilisi aluseid.
Peaaegu iga teine Venemaa televisioonis näidatav seriaal või film on ühel või teisel moel pühendatud kuritegelike autoriteetide ja nende elulaadi ülistamisele. Režissöörid kõnelevad austusest väriseval häälel tuntud varga Kuldkäekese Sonja või Odessast pärit riisuja ja mõrvari Miška Japontšiku saatusest. Venemaa filmikunsti kangelasteks on tõusnud samuti tänapäeva bandiidid ja mõrvarid. Seetõttu on ka kuritegelik sõnavara nii kindlalt juurdunud Venemaa avalikus ja inforuumis.
Tähtsusetu pole küllap seegi, et president Putin ei jäta samuti kasutamata võimalusi pikkida oma juttu sõnu ja väljendeid, mis on iseloomulikud Venemaa vanglates ja laagrites kinnipeetavate suhtluskeelele. Seepärast on Venemaa ühiskond hakanud üle võtma nii kuritegelike ringkondade keelt kui ka käitumislaadi.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/24/7510259t1h5048.jpg)
Ametliku statistika kohaselt kuritegevus Venemaal ei kasva, küll aga järsult «nooreneb»; tapmiste arv väheneb, aga nende julmus suureneb, tapetakse aina sagedamini alaealisi.
Venemaa televisioon on praeguse Venemaa ühiskonna emotsionaalse seisundi ehe peegel. Venemaa telekanalite arvukad poliitilised ja dramaatilised jutusaated on muutunud katkematuks ulgumiseks, kisamiseks ja kakelungiks otse-eetris: oponendid isegi ei kuula üksteist, röögivad, sülitavad näkku ja kisuvad juustest. Teismelised lihtsalt kopeerivad täiskasvanute käitumist.
Aga et teismeliste keskkonnas ei ole sotsiaalsed tabud veel lõplikult välja kujunenud, siis paiskavad lapsed kogu kurja nii oma eakaaslaste kui ka vanema põlvkonna esindajate peale välja uskumatu julmusega.
Just Venemaa televisioon ja ühismeedia on kujunenud kanaliteks, mida mööda agressioon jõuab suurtes doosides ka Eestisse.
Loomulikult on selle «agressioonisüsti» esimesed ohvrid venekeelsed vaatajad, kuulajad ja lugejad. Ja see Venemaa infosüsteemide põrmustav mõju on tunduvalt püsivam ja negatiivsem kui propaganda. Propaganda kõigest valetab, Venemaa meediaallikate kujundatavad väärtushinnangud aga murendavad Eesti riigi ühtsust, tõrjudes venekeelse kogukonna hirmu ja agressiooni getosse.
Kord kuulsin Gonsiori tänava bussipeatuses ühe umbes viieteistkümneaastase noormehe suust neiu aadressil selliseid venekeelseid solvanguid, mida ma ei olnud isegi Venemaal varem kuulnud.
Eesti kui Euroopa ja euroopaliku tsivilisatsiooni liige otsib vastusi küsimustele, mis puudutavad Euroopa Liidu ühtsuse püsimist, kestliku kasvumudeli leidmist, ühiskondliku õitsengu retsepte, kultuuriidentiteedi säilitamist üleilmastumise tingimustes.
Ent maa venekeelse elanikkonna ees, kelle on enda alla matnud Venemaa informatsiooniline agressioonistiihia, seisavad sootuks teistsugusega küsimused: täielik teadmatus, mida toob homme, ületamatud eluraskused, hirm mitmekesisuse ees.
Agressioon käib alati sulnilt käsikäes hirmuga. Seepärast elavad ka eestivenelased lakkamata hirmus Venemaa ja NATO vahelise sõja ees, kardavad, et vene keel keelatakse ära, vene koolid pannakse kinni ja Euroopa Liidu toetuste lõppemine tekitab Eesti majanduses täieliku krahhi.
/nginx/o/2018/01/24/7510267t1h8d1f.jpg)
Just neid mõtteid sisendavad Venemaa meedia ja kohalikud venekeelsed väljaanded. Eestivenelaste päris loomulik reaktsioon on agressioon kui enda hirmude ületamise vahend või vähemalt vahend, millega üritada hirmu natukenegi summutada. Niisugune agressioon ilmutab ennast kõikjal ja kõiges.
Näiteks Eesti venekeelsed teismelised kasutavad laialdaselt mittenormatiivset sõnavara. Ma olen ise korduvalt pealt kuulnud, kuidas ka kaheksa-kümneaastased lapsed suhtlevad Tallinna tänavail suurepärases vene mat'is.
Kord kuulsin Gonsiori tänava bussipeatuses ühe umbes viieteistkümneaastase noormehe suust neiu aadressil selliseid venekeelseid solvanguid, mida ma ei olnud isegi Venemaal varem kuulnud. Neiu samal ajal seisis seal, endal naeratus näol. Ma võtsin loomulikult noorukiga ette «kasvatava» vestluse (kasutades ainult ja ainult kirjakeelseid väljendeid). Aga selge oli ka see, et õigupoolest tuleks kasvatada tolle teismelise vanemaid. Ja tüdrukut ka.
Võib-olla ei vaata teismelised eestivenelased väga palju Venemaa telesaateid, aga igal juhul suhtlevad nad pidevalt Venemaa ühismeedias. Üks nende kangelasi on blogija Nikolai Sobolev. Kolme päevaga koguvad tema klipid vaat et kolm miljonit vaatajat. Tema viimases 12-minutilises videoklipis lugesin kokku 20 ebatsensuurset väljendit, kusjuures kõigile teada kolmetähelist vene sõna lennutas ta suust välja koguni 11 korral. Ja lapsed siis kopeerivad oma kumiiri.
Veel üks agressiivsuse väljendusi on vaenlaste ehk patuoinaste otsimine. Venemaal on neiks Ameerika, Euroopa Liit, opositsioonipoliitik Aleksei Navalnõi ja kogu muu «liberaalne kamp». Neid määratakse kindlaks järgmiselt: kes on Putini vastu, see on vaenlane!
/nginx/o/2018/01/24/7510269t1he727.jpg)
Eestis otsib Keskerakonna huve teeniv venekeelne ajakirjandus samuti aktiivselt patuoinaid. Väga sageli saab selleks Reformierakond. Saates «Naša stolitsa» («Meie pealinn») ja Vitali Belobrovtsevi autorisaates «Za kadrom» («Kaadri taga»), mida näitab telekanal PBK, samuti Tallinna linnavalitsuse ajalehes Stolitsa nimetatakse Reformierakonda süüdlaseks üldse kõigis Eestit vaevavates probleemides. Reformierakonda süüdistatakse ühiskonna lõhestamises rahvuslikul alusel, maksureformi läbikukkumises ja Keskerakonna sotsiaalpoliitikale kaigaste kodaratesse loopimises.
See on tüüpiline vaenlase otsimise viis, millega tegelevad innukalt ka tuntud Venemaa propagandistid: lakkamatu ühiskondliku konflikti tekitamine aitab hoida avalikkuse tähelepanu eemal tegelike probleemide tegelikelt süüdlastelt.
Kuidas siis kaitsta eestivenelasi selle agressiivse käitumisviisi ja agressiivse maailmavaate eest, mida kujundab ja levitab Venemaa ajakirjandus?
See on lihtne: Eesti riiki seestpoolt lammutava vaenlase teele tuleb seada kindel ja läbimatu tõke.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.