Jelena Skulskaja: kultuurist, ilma poliitikata

Leelo Tungal autogramme jagamas. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kolumnist Jelena Skulskaja kirjutab, et kõige parem viis integreerumiseks on teha seda kultuuri kaudu. Ja eriti kirjanduse kaudu.

Palju on kõneldud meeslastekirjanike inimpõlgusest: Jevgeni Švarts näiteks nimetab Kornei Ivanovitš Tšukovskit «valgeks hundiks», keda tõukab tagant vaid sallimatus ja rahulolematus. Aga ikkagi võib väita, et laste seltskonnas leidis Tšukovski rahu ja lapsed meeldisid talle.

Samas Hans Christian Andersen ei tahtnud lapsi nähagi: ta kirjutas neile, nad armastasid teda, aga ta ei muretsenudki endale lapsi ning on olemas lausa legend, et kord, kui Andersen kahtlustanud, et talle saadetud suure kommikarbi sisu on mürgitatud, kinkinud ta selle edasi oma sugulastele.

Lewis Carroll nautis väga koosviibimist tüdrukutega, kuid sellesse teemasse ei paista olevat sünnis põhjalikumalt süüvida...

Suurepärane lastekirjanik Radi Pogodin, kelle juttudega «Dubravka» ja  «Telliskivisaared» on üles kasvanud minu põlvkond, ei ilmutanud vähemalt minu teada vähimatki soovi kohtuda oma noorte lugejatega.

Aga on ka sootuks teistsugust laadi lastekirjanikke, kes hakkavad lugusid looma omaenda või tuttavate lastele, keda nad tahavad julgustada, kellele nad tahavad rõõmu valmistada, eelkõige aga anda olulisi elu õppetunde ilma piitsa ja präänikuta või ka kasutamata prahvatusi stiilis  «Kui emme juba nii ütles, siis nii ka on! », tarvitades selle asemel neid jutuvestmisomadusi, millest nii geniaalselt kirjutas Tšehhov jutus  «Kodus».

Mäletatavasti otsustab poiss seal enam mitte kunagi suitsetada, kui isa on pajatanud talle täiskasvanu vaatenurgast täiesti jabura muinasjutu printsist, kes sureb tubaka liigse tarvitamise tõttu. Muide, ka Tšehhovil polnud lapsi ja ta ei tahtnudki neid, kuigi kirjutas meisterlikult neist ja neile.

Ma ei tahaks mingil juhul viia juttu sooerinevuste lahkamise peale, aga siiski on naislastekirjanikud loonud oma teostes täiesti eriilmelise suurepärase kasvatava keskkonna, mis erineb sellest, mis on omane meeskirjanikele.

Kui Wilde’i muinasjutte või Gaidari jutustusi lugedes kipub süda alalõpmata lõhkema, siis Astrid Lindgreni raamatud ainult rõõmustavad, ainult lohutavad. Naiskirjanikud halastavad ikka ja jälle laste peale, teades liigagi hästi, kui kerge on lapsehinge haavata ja kalestada, kui neid teadlikult kannatama panna...

Lõbus kasvatus

Lähiajal ilmub vene keeles Leelo Tungla raamat «Naljatilgad lähevad laulupeole». See tuleb välja just laulu- ja tantsupeo ajaks, mis sel aastal noorte päralt, alates esimese klassi juntsudest kuni tudengiteni välja.

Raamat on kirjutatud kuueaastase peategelase Maria, keda enamasti Manniks kutsutakse, silme läbi, keda on tabanud, nagu talle tundub, korvamatu tragöödia. «Muidugi on see lahe ja megamõnus, et Pireti koor läheb laulupeole, ja selles, et Piret laulab paremini kui mõni superstaar, pole mingit kahtlust.

Ema laulab meil samuti nagu ööbik ja juhatab mudilaskoori, milles laulab ka Kritu, mu teine õde – nendel on veel ees see ettelaulmine, kui tähtsad onud ja tädid otsustavad, kas neil on ikka laulud nii selged, et võivad laulupeost osa võtta.

Aga nad harjutavad laulupeolaule peaaegu iga päev – tänagi kogunes mudilaskoor koolimajja laulma, nii et küllap nemadki saavad kiita nagu Pireti neidudekoor… Kena küll, aga miks keegi minu peale ei mõtle?

Kui ikka aus olla, siis olen mina palju mudilasem kui Kritu – ma ei käi ju veel kooliski –, aga mudilaskoori mind ei võeta. Kui ma ikka hoolega püüan, siis on mu hääl Kritu omast palju valjem, aga Kritu ja Piret ütlevad, et mulle on karu kõrva peale astunud.

Ema lohutab küll, et mõned inimesed võivad pikapeale viisi pidama hakata, aga sellegipoolest ei luba ta mul oma mudilaskoori proovis suud lahti teha…»

Raamat on kirjutatud äärmiselt tänapäevaselt: pisikese lugeja eest ei varjata, et isegi kõige armastavamas peres puhkevad aeg-ajalt tülid ja tuleb ette arusaamatusi, et nagu lapsed, nii ka täiskasvanud päris sageli enne räägivad ja alles siis mõtlevad, et vanemad õed ei märka sugugi alati, kui lihtne on väiksematele haiget teha. Ja ometi tõmbab väiksemaid nii väga suurte poole, sest nad on ju nii vaimustavad!

Pannes meid omaks võtma ja armastama Tilkade perekonda, pajatab Leelo Tungal osavalt ja sundimatult nii lastele kui ka meile, täiskasvanutele, Eesti laulupidude ajaloost. Me ei pane tähelegi, kuidas tegevust jälgides ladestub meie pähe hulga teadmisi rahvatraditsioonidest.

Traditsioonid ja tulevik

Nagu ikka, osalevad selleaastasel laulupeol ka vene koorid ja vene tantsurühmad. Oleks ääretult vahva, kui kõigis vene koolides loetaks läbi ka raamatuke «Naljatilgad lähevad laulupeole». Sest kirjutatud on see nii hästi, et me elame kogu hingest kaasa pisikesele Mannile, kes igatseb samuti pääseda laulupeole. Ja kui me raamatu lõpuks sulgeme, võime kergendatult hingata – jah, tõepoolest, iga inimene võib sellele peole minna.

Kõik see, mis muudel juhtudel võib tunduda võõra loona, iseäraliku, aga ikkagi võõra soovina, on Leelo raamatus esitatud leebelt ja heatahtlikult, pannes märksa sagedamini naeratama kui kurvastama ja muutudes seeläbi lugejale nii omaseks, et võib äratada temas nii lauluarmastuse kui ka siira, südamepõhjast tuleva huvi laulupidude vastu.

Ei mingit fanatismi, ei mingit ängi, ei mingeid poliitilisi ärapanemisi, ei mingit psühhoanalüüsi. Lõpuks polegi meie tänapäevases elus nii väga palju neid asju, mille kohta võiksime öelda: «See on laul!»