Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Agu Laisk: teadlane kui Sherlock Holmes

6
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Agu Laisk | FOTO: Postimees.ee

Teadlane on põhiolemuselt uurija just selle sõna kriminaalses tähenduses – teadlane peab mõõdetud või vaadeldud pisiasjadest järeldama, kuidas uuritav looduslik protsess «tegelikult toimub». Üsnagi niisamuti nagu Sherlock Holmes või Hercule Poirot, kirjutab akadeemik Agu Laisk.

Oleme otsustanud kulutada igal aastal kaks protsenti oma rahvuslikust kogutoodangust riigi kaitsmiseks. Seda igaks juhuks, kuigi juba aastakümneid ei ole seda investeeringut vaja olnud praktiliselt kasutada. Aga sellest hoolimata kogume relvastust ja õpetame noori sõdima – juhuks kui selleks vajadus peaks tekkima. Määratusuured ressursid seisavad rakenduseta, arvestades, et neist saab millalgi eesti rahvale kasu olema.

«Teadmistepõhise Eesti» programm näeb ette eraldada üks protsent rahvuslikust kogutoodangust teadusele, põhjendades ka seda lootusega, et teadusest on või saab rahvale kasu olema. Teaduse vajalikkuse kohta on avalikkusel siiski rohkem küsimusi tekkinud kui kaitsekulude suhtes, nii et ettenähtud ühe protsendi piir on praeguseks siiski saavutamata. Kasvõi näiteks seepärast, et pideva vajadusega tõsta õpetajate palka ollakse juba sedavõrd harjunud, et õpetajate õpetajate vajadused välja ei kõla. Paistab olevat ununenud, et kooliõpetajaid õpetavad ülikooli õppejõud, kellest otseselt sõltub õpetajate kvaliteet. Aga kes õpetavad ülikooli õppejõude?

Paradoksaalne, aga ülikooli õppejõud on peamiselt iseõppijad – öelgem siis, et õpivad elukoolis. Professorit ei saa õpetada, sest mingi eriala põhimõtetes ei ole ega tohigi keegi kolleeg professorist targem olla. Mis on siis professori elukool? Esmane tingimus on muidugi pidev kirjanduse lugemine – loomulikult tuleb kõigepealt ära õppida kõik see, millest keegi on kusagil maailmas juba kirjutanud.

Kasutades kaitseväe analoogiat, tähendab see, et Eesti sõdurid ei õpi mingit erilist eesti lahingutaktikat ja tulistamist Eestimaal tehtud püssidest, vaid valitud on NATO relvastus ja lahingutaktika. Ka professoril on võimalik valida loetavat, mis tähendab, et see või teine professor õpetab sügavamalt mingi valitud koolkonna arusaama antud küsimuses. Analoogiat selles suunas jätkates mõistab aga igaüks, et õige sõjakunsti saab selgeks vaid tegelikus sõjas, manöövritest sõjamängud kasvatavad üksnes elukaugeid teoreetikuid (ja milline õnn, et väga kogenud kindraleid ei olegi vaja läinud!).

Ka professoril jääb raamatust õpitu vaid sõnadeks, puudub «sihiku ja päästiku füüsiline tunnetus». Üliõpilasel on kerge aru saada, et loetut edasi rääkiv professor on elukauge kuivik, kuigi imetlust võib pälvida tema võime esitada peast pikki tuletuskäike või keerukaid geenijärjestusi. Professori praktiline elukool on teadustöö. Ainult teadustöös kujuneb välja materjali tegelik valdamine, arusaamatuks jäänu äkilise mõistmise imeline võidutunne – see, et mõistmine oleks nagu võit looduse üle. Ja edasi teadusliku artikli kirjutamine, kuidas selgitada teistele seda, millest ise oled aru saanud, aga mitte veel keegi teine. Teadustöö õpetab mõtlema uut moodi, nii nagu veel mitte keegi ei ole mõelnud.

Jah, see tähendab, et teadustöö on teisitimõtlemine. Professor kujuneb teisitimõtlejaks, on selles eeskujuks üliõpilastele, ja kui neist kunagi saavad õpetajad, siis kandub (teisiti)mõtlemise vaim ka õpilastesse, põlvkondade jooksul edasi rahvasse. Eesti rahvaga on see üsnagi nii olnud, sest mõtlemisvõime on säästnud meid kaasa jooksmast ajaloo suurte -ismidega.

Kuigi teisest küljest on aidanud neid vigu vältida ka meie väiksus – nii nagu tuumapommil peab olema mingi kriitiline mass, et plahvatav ahelreaktsioon algaks ja areneks, niisama peab see vist olema ka rahvusel, et mingi maailmavallutuslik idee (vene keeles Vladimir) saaks üksteist ärgitades paisuda. Selleks ongi vaja teadust, et nii ei juhtuks – teadusest algab rahva mõtlemisvõime. Mõtlemine summutab katastroofiliste ideede leviku.

Jutt algas sellest, et teadusele pole ikka veel piisavalt raha antud, kuigi tubli teadus vaat et on päästnud meie rahva ideoloogilisest hukatusest. Nii nagu mõtlemine, sealhulgas ka teaduslik mõtlemine, tegeleb rohkem või vähem ideaalsete mõttekonstruktsioonide – ehk mudelite – loomisega, nii ka see artikkel. Siin sai idealiseeritud teadlast-professorit, kes tõepoolest jõuab eneseharimisega maailma tippu ja oskab oma mõtteid õpilastele edasi anda.

Tegelikkuses seda ideaali ei eksisteeri, vaid ülikoolis tegutsevad tegelased, kes on ideaalist erinevatel kaugustel. Kõigil loomingulistel erialadel on edukuse eelduseks anne, mis realiseerub sihikindla püsiva töö kaudu. Näiteks kunsti, muusika või spordi erialal on ande mõõtmine võimalik juba kooli sisseastumiseksamil.

Ka teadusesse sissepääs käib läbi hulga testide, milleks on eksamid ja kraadikaitsmised. Aga viimastel siiski ei mõõdeta saavutuse arvulist väärtust ega heliintervalli kuulmise täpsust, vaid tavaliselt kontrollitakse teadmisi. Teadmised on küll hädavajalik faktiline algmaterjal looduse mõistmiseks, aga teadustöö põhieeldus on mõtlemisvõime, mis väljendub teadmistest järelduste tegemises. Teadlane on põhiolemuselt uurija just selle sõna kriminaalses tähenduses – teadlane peab mõõdetud või vaadeldud pisiasjadest järeldama, kuidas uuritav looduslik protsess «tegelikult toimub». Üsnagi niisamuti nagu Sherlock Holmes või Hercule Poirot «mõtlevad välja», kuidas mõrv tegelikult toimus ja kes selle korda saatis. Mõtlemine on looduslike protsesside – seejuures kuni inimeste käitumiseni välja – modelleerimine, ette kujutamine «hallides ajurakkudes».

Fotosünteesi uurijana oskab selle kirjutise autor rohelist taime vaadates ette kujutada, kuidas footon tabab klorofülli molekuli, selle tulemusena elektron eemaldub tuumast ja vahetab peremees-molekuli, jõudes terve rea vahepealsete «töökohtade» kaudu üle mitmete molekulide lõpuks süsihappegaasile, kuhu kauemaks jäädes põhjustab selle ümberkujunemise suhkru molekuliks. Fotosünteesist võiks kirjutada põneva loo, rõhutades vastuolusid elektronile mõjuvate jõudude vahel ja kavalaid kompromisse, mida evolutsioon on nende ületamiseks pidanud tegema.

Niisamuti on ka romaanikirjanik teadlane, olles võimeline ette kujutama ja kirjeldama inimeste käitumist nendevahelistest suhetest tõugatuna: kui elektronile mõjub suhteliselt lihtsakoeline elektrijõud, siis inimeste käitumist liigutavad üldisema nimega põhjused, nagu armastus, patriotism, ahnus, viha jne, aga teaduskeeles võiks neidki käsitada jõududena, mis põhjustavad liikumisi.

Teadlase andekus seisneb sarnasuse taipamises, üldistamise võimes, mõtlemise loogika ranguses. Viimane muide ei ole midagi muud kui matemaatika, mis loogiliste seoste kirjeldamiseks on välja töötanud tähistuste süsteemi – tavakeelest tunduvalt kompaktsema ja kindlamalt määratud tähendusega väljendusviisi ehk keele. Kahjuks aga ei ole matemaatikas veel väljendatav näiteks armastuse jõu mõjuraadius, seega arenguruumi on.

Sellest vaatenurgast erinevad füüsikud ja lüürikud vaid käsitletavate objektide keerukuse ja nendes toimivate jõudude olemuse poolest. Hando Runneli luuletus ja Ohmi seadus mõlemad ütlevad tõtt lühidalt ja selgelt: esimene määrab rahvuse olemas olemise põhialused – maa tuleb täita lastega –, teine on kõigi elektririistade põhiseadus, kaasa arvatud ka need, mis Runneli luuletuse selle autori hallidest ajurakkudest meie omadesse üle aitasid kanda. Kokkuvõtlikult tähendab öeldu üsna triviaalselt, et teaduse tegemise põhieeldus on tarkus – anne, mis ei sega ei füüsikuid, ei lüürikuid. Ja õnneks meie «riik on tark tellija», nagu kinnitab «Teadmistepõhine Eesti».

Eesti Teadusagentuur ootab pikisilmi niisugust eksperti, kes oleks võimeline ütlema, missugune on perspektiivne projekt ja kes on andekas teadlane, kellele tuleks raha jagada. Nii nagu ei ole ideaalset teadlast, pole olemas ka seda ideaalset eksperti.

Teadus on mõtteliste mudelkonstruktsioonide loomine ja neid oskavad hinnata vaid teised teadlased – see tähendab retsensendid, kes kolleegi mõtteviisi ja tulemuste sisu sügavalt mõistavad. Nüüdisaegne teadus on aga juba sedavõrd spetsialiseerunud, et kahte ühtemoodi mõtlejat on raske leida – hea teadlane on juba olemuselt teisitimõtleja ja lisaks räägib ta veel pool-arusaamatus keeles.

Olukord teaduses, eriti molekulaarsel alal, tuletab meelde Paabeli torni ehitamist: kui inimene hakkab jõudma looduse kõige intiimsemate protsesside mõistmisele lähedale, siis Jumal laseb asja minna nii keeruliseks, et läheb vaja järjest uusi ja uusi sõnu nende detailide tähistamiseks, mis jäävad mõistetavaks järjest piiratumale teadlaste ringkonnale – iga teadlane räägib omas keeles. Teadlastel omavahel on vastastikune mõistmine vaat et niisama raske nagu mõistmine professori ja üliõpilase vahel – mõistmist poolelt sõnalt esineb vaid eluaeg koos töötanute vahel, kaugemate partnerite puhul jääb isegi pikem seletus mingil määral arusaamatuks.

Niisugune olukord võimaldab mõnel teadusega tegelejal isoleeruda elevandiluust torni, omandada nagu ekstrasensi maine, kelle tegevuse sisu kohta polegi mõtet pärida, sest niikuinii keegi teine peale asjaosalise enese ei saa sellest aru. Julgen loo lõpetada siiski arvamusega, et seesama tunnus on ühine nii tõsisele ekstrasensile kui tõelisele teadlasele: nii üks kui ka teine usub kindlalt oma tegevuse mõttekusse. Lõppude lõpuks on kõige tähtsam ikkagi usk. Usk iseendasse ja oma mõtlemisse. On igavene tõde, et «inimene mõtleb, aga Jumal juhib», kuid mida targem on inimese mõtlemine, seda piiratum osa jääb Jumalale.

Tagasi üles