Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Siim Kallas: Eestis on alanud hüsteeriline võitlus investeeringute vastu

54
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Siim Kallas. | FOTO: AFP / Scanpix

Reformierakonna juhatuse liige Siim Kallas pidas eile Harjumaal Laulasmaal konverentsil kõne poliitiliste valikute võimalikkusest. Kas investeeringud on Eestis teretulnud, küsis ta. Pigem on alanud hüsteeriline võitlus tuleviku jaoks oluliste investeeringute vastu ja seda veavad ikka needsamad inimesed, kes on teinud seda juba viimased 25 aastat järjest, vastas endine peaminister ja Euroopa Komisjoni asepresident ise.

Meil on hea uudis – Eesti majandus kasvas esimeses kvartalis 4,4 protsenti. See on nagu korralik naps pärast tujutut ja rasket tööpäeva. Vähemalt tõstab tuju. Peaasi, et päriselt purju ei jääks.

Kas majanduskasv ongi nüüd tõusule pööranud? Pole paha, kui see on nii. Ja tuju jääb heaks ka kaine peaga. Igatahes – ettevaatust optimismiga!

Erasektori investeeringud on viimasel ajal vähenenud. Vähenenud on Eesti ettevõtete kasumid ja investeeringud, vähenenud on otsesed välisinvesteeringud. Milles on asi?

Tööjõu pakkumine väheneb. Sest rahvastik vananeb. Noori on vähem, kui oli varem.

Kas areng on võimalik ilma investeeringuteta?

Stabiilne elu küll, aga areng? Investeeringuteta infrastruktuuri, uude tehnikasse, inimesse?

Aastal 1996 oli mul välisministrina võimalus külastada Jaapani ühe kõige suurema tööstuskontserni Matsushita Electrics, tuntud kaubamärkide Panasonic, JVC, National jt all, peakorterit. Küsisin, millest lähtute, kui kaalute näiteks tehase rajamist Eestisse. Vastus tuli hetkega ja koosnes viiest punktist.

Esiteks, turg. Arusaadav, keegi ei ava kohvikut paksu metsa sees, kus külastajaid ei ole.

Teiseks, õiguslik kindlus, investeeringu turvalisus.

Kolmandaks, sobiva tööjõu olemasolu.

Neljandaks, maksusüsteem.

Viiendaks, investeering peab olema teretulnud. Must be welcomed!

Kui palju sõltub kohalikest omavalitsustest?

Eesti majandus sõltub rahvusvahelisest turust. See omakorda ei sõltu Eesti kohalike omavalitsuste tegevusest, seetõttu jätame turu analüüsi siinkohal kõrvale. Aga rõhutame siiski, et kohalikud omavalitsused ja nende tegevus on osa üldise turukeskkonna kujundamisel. Kas ollakse turumajanduse poolt või vastu?

Kuigi Eesti majanduspoliitikas on praegu elava väitluse teemaks meie maksusüsteem, on seegi põhiliselt väljapool kohalike omavalitsuste haardeulatust. Rõhutame ka siin, et kohalike omavalitsuste rahanduspoliitika tervikuna on osa riigi rahanduslikust usaldusväärsusest ja see on oluline tegur üldise investeerimiskliima kujundamisel. Ja küsime – milline on riigi suhtumine maksupoliitika ja investeeringute vahekorda? Üldise maksukoormuse tõus ei ole investeeringuid ergutav. Kui tahetakse ära kaotada tulumaksuvabastus reinvesteeritud kasumilt, millel on väga tugev, ka sümboolne, väärtus investeeringute suhtes, siis mis tuleb asemele?

Õigusliku keskkonna kvaliteet? Eestis pole võimalik olukord, kus välisinvestor kavalate riiklike trikkide tagajärjel võib kaotada oma omandi. Nii, nagu see juhtub Hiinas ja Venemaal. Selles mõttes on Eesti investeeringute jaoks turvaline.

Aga kuidas on lugu ehituslubadega? Detailplaneeringutega? Kui palju saab kohtuprotsesse kasutada investeeringute ja ettevõtluse vastu? Kui pikalt saab kohtuvaidlusi venitada? Kui kaua peavad erainvesteeringud ootama? Kui palju on kohtuvaidlustes poliitilist mõju? Ja milline on korruptsioonitase? Üldine bürokraatia?

«Tuuleparke ei tohi rajada, uut ettevõtet – isegi mõelda ei tohi! Kiire raudtee Euroopasse – rahvuslik katastroof! Eesti tuleb muuta reservaadiks, meie sissetulek peab tulema jaapanlastelt ja hiinlastelt, kes meid siia pildistama tulevad.»

Kas investeeringud on Eestis teretulnud? Kas «must be welcomed» kehtib?

Pigem väidaksin, et investeeringud Eestis ei ole teretulnud. On alanud hüsteeriline võitlus tuleviku jaoks oluliste investeeringute vastu. Tuuleparke ei tohi rajada, uut ettevõtet – isegi mõelda ei tohi! Kiire raudtee Euroopasse – rahvuslik katastroof! Eesti tuleb muuta reservaadiks, meie sissetulek peab tulema jaapanlastelt ja hiinlastelt, kes meid siia pildistama tulevad.

Ja kes on protestijate esirivis? Ikka näen samu inimesi, kes on sedasorti protestidel esinenud viimased 25 aastat. Nende kohta käib tuntud Eesti vanasõna – suuga teevad suure linna, käega ei kärbsepesagi.

Üks huvitav paradoks – kui erainvesteeringuid ei tule, siis suureneb surve maksumaksja raha turule panna. Maailma ajalugu on küllastunud näidetest, kus maksumaksja raha turule viimine on kaasa toonud õnnetuse.

Sellekohane näide on Eestiski võtta. Riik kavatseb maksumaksja rahaga õgvendada piimatootjate rumalust, kes kindlameelselt on pidanud Eesti piimatootmise kõige tõhusamaks väljundiks toorpiima väljavedu. Plaanis on rajada (kahtlemata vajalik) piima töötlemise ettevõte, mis jätaks natuke lisatud väärtust ka Eestisse.

Sisserändekvooti pole tarvis

Investeeringud ilma inimeseta ei ole võimalikud. Ilma oskava tööjõuta. Ei saa avada kohvikut, kui pole kokki ega ettekandjaid. Punkt number kolm eelpool mainitud loetelus.

Me kõik teame, et jätkusuutlikuks Eestiks on vaja rohkem inimesi. Me unistame loomuliku iibe kasvust. Kelle iibest, kui täpsemalt rääkida? Ärme unistame. Sellel pole mõtet.

Meil on vaja inimesi. Haritud inimesi. Euroopa Liidus on tööjõu liikumine vaba. Meil on ka töötajaid Soomest ja mujalt. Aga massilist tööjõu siiavoolu näiteks tööpuuduses Hispaaniast või Kreekast ei ole. Miks? See on hea küsimus. Tulla tahtjaid oleks kolmandatest riikidest, Ukrainast, Kagu-Aasiast. Nende teel seisab müür, meie müür. See kannab nime välismaalaste seadus. Sellel müüril oli oma otstarve, kui kartsime venelaste sissevoolu. Täna pole see hirm enam nii aktuaalne.

Meil pole tarvis sisserände piirarvu, kvooti. Meil pole tarvis palgapiirangut, mis ütleb, et mujalt tulijale saab ainult väga kõrget palka maksta. Meil pole tarvis keeldu ise tööd otsida.

Luksemburgi elanikest on 46,7 protsenti mittekodanikud. Šveitsi elanikest on 23 protsenti mittekodanikud. Araabia Ühendemiraatides (palavalt armastatud Dubai) on ligikaudu sama palju kodanikke kui Eestis, 1,4 miljonit, aga  9,2 miljonit elanikku, 7,8 miljonit elanikku muudest riikidest. Ja nemad ei karda.

Mujalt tulijatel on vaja eluaset, teenuseid, lastele kohti koolides ja lasteaedades.

Noored, kes maailmas ringi liiguvad, ja kellel on väikesed lapsed, vajavad rahvusvaheliselt sobituvat haridussüsteemi, koole, kelle diplom maksab ka rahvusvaheliselt.

Valikuid tuleb teha

Räägime poliitilistest valikutest. Räägime nendest ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Valikuid tuleb teha. Mõnikord teeme õige valiku, mõnikord valik ebaõnnestub.

Aga üks levinud nähtus on veel hullem kui ebaõnnestunud otsus. See on olukord, kui valikuid üldse ei tehtagi. Otsustamatus, hirm, et tehakse otsus, mis «rahvale» ei meeldi. Panin sõna «rahvas» jutumärkidesse, sest mõnikord on päris ebaselge, mida selle sõna all mõeldakse. Otsustajate koridorides sekeldab inimesi, kes arvavad, et just nemad ongi see «rahvas», just nemad ongi «rahva» ainuesindajad ja kõik peavad tegema nii, nagu nemad õigeks peavad.

Tuletame meelde. Rahvast (ilma jutumärkideta) esindavad demokraatlikus riigis seadusandlikesse kogudesse, parlamenti, riigikogusse, kohalikesse volikogudesse valitud inimesed ja nende poolt moodustatud valitsused. Nendelt oodatakse, et nad kannatavad ära otsustamise magusa valu ja teevad otsuse oma parima äranägemise järgi.

Ärge pabistage. Otsustage nii, et ka investeeringud on Eestisse ja kohalikesse omavalitsustesse teretulnud.

Euroopa keskpanga president Mario Draghi, kui ta kõneles Keskpanga nõukogu väljasõiduistungil Tallinnas 7. juunil, ütles, et eestlased üldiselt ei süüdista oma probleemides kedagi teist. Huvitav, kas see tõesti on nii?

Tagasi üles