Maarja Vaino

FOTO: Tairo Lutter

Riigi puhul hakkab silma tendents, kus parem käsi ei tea, mida vasak teeb, küll aga makstakse rumalusi kinni mõlema käega, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Tellijale Tellijale

Küllap on paljud märganud, et laenatud tööriistad kipuvad kergemini katki minema. Võib-olla on tegu lihtsalt Murphy seadusega, aga tõenäoliselt mängib rolli ka see, et oma asju hoitakse alateadlikult paremini kui teiste asju. See on ilmselt üsna inimlik, sest eks oma särk ole ihule ikka kõige lähemal.

Tähelepanek suhtumisest «teiste» asjadesse on hakanud viimasel ajal mu peas kummitama seoses mitme teoksil oleva suure ettevõtmisega: haldusreform, riigiasutuste ümberkolimise idee ning Rail Baltic. Kummitama just sellest aspektist, et nendega käiakse ümber kui millegagi, mida tehakse teistega, teiste arvelt ja teiste rahaga.

Võtame alustuseks Rail Balticu (RB). Mingil põhjusel on otsustatud juba aastaid tagasi valida RB elluviimiseks kõige kallim versioon ning tõstetud kõrvale (või ei ole isegi kaalumisele võetud) mõistlikumad variandid. Esimene küsimus, mis sel puhul muidugi tekib, on see: miks ei ole sellel hiilgaval ja tohutut kasu tõotaval projektil juures erainvestoreid, kes võiksid ometi olla väga huvitatud?

Teiseks näib, et promojate seisukohalt tähendab Euroopa raha otsekui õigust käituda vastutustundetult kohalike olude suhtes. Kolmandaks domineerib mulje, et sisuliselt analüüsitud ja arukama valiku asemel eelistatakse lihtsalt väliselt kõige ägedamat varianti. RB heeroldid meenutavad täpselt neid tüüpe, kes hambad ristis ostavad/liisivad võimalikult kalli ja kiire auto, et endast kõva mehe mainet jätta, kodus on aga elektriarved maksmata. Sellegipoolest: oma rahaga tehku inimesed, mida nad tahavad.