Naisele mehega võrdseid õigusi töö saamisel – see hüüdlause on muutunud üldtunnustatuks. Peale teoreetiliste eestvõitlejate on temale aidanud rajada teed võidule need paljud naised, kes oma tegeliku tööga paljudel aladel ja vastutusrikastel kohtadel näidanud meestega võrdseid võimeid.
Ikka enam võidab tunnustust tõsiasi, et naiste sidumine «kodu ja köögiga» võis leida õigustust ainult selle tõttu, et naistel paljude sajandite kestel puudus meestega võrdne võimalus hariduse saamisel.
Samal ajal ühenduses koduse kasvatuse, lastehoolekande ja rahvaarvu probleemidega on tõusnud päevakorrale valus küsimus, kuidas lepitada naise kutsealalist tööd väljaspool kodu tema ülesannetega emana ning lastekasvatajana. Lahendust on püütud leida selles, et naise tööd koduse majapidamise juhina ja pereemana tunnustataks võrdselt teiste tööaladega ja isegi, et selle eest arvestataks rahaliselt kindlaks määratud tasu – palka. Vähemalt on selline probleem juba muutunud elavaks vaidlusteemaks naisõigusluse küsimusi käsitlevas kirjanduses ja ajakirjanduses.
Huvitava sõnavõtu selles küsimuses avaldab Rahvusvaheline Naisliidu häälekandja, öeldes: «/…/ Miks ei peaks mehe palgast üks osa arvestatama naise kasuks tema töö eest? Miks ei peaks sotsiaalkindlustused kodumajanduslikul tööalal olema sama kohustuslikud kui teistele naistöölistele? Kas ka pereema ei vaja puhkust? Kas teda ei ähvarda haigused, töövõimetus, vanadus?»
1.02.1938