Erki Must

FOTO: Erakogu

Eesti avalik debatt Rail Balticu üle on keskendunud suure ehitusprojektiga seonduvale, küll planeeringutele, loomade liikumisele, jne. Tunduvalt vähem on arutatud, milliseid elulisi võimalusi võiks raudteeprojekt meile pakkuda. Olen kindel, et isegi kui kiirraudtee valmiks Leedu-Poola piirini, suurendaks see oluliselt nii eestlaste kui Eestisse reisijate vabadust oma sõitude kavandamisel ja vähendaks vajadust lõputu lendude planeerimise järele.

Igas rahvusvahelises ettevõttes on pühadeaegsete vestluste põhiteema, millal ja kuidas keegi oma kodumaale jõule pidama ja uut aastat vastu võtma läheb. Selliseid jutte räägitakse ettevõtetes ja organisatsioonides nii Tallinnas, Riias, Brüsselis kui ka Pariisis. Kui vestlejad on inimesed, kelle kodumaa jääb geograafilisse vahemikku Poolast Prantsusmaani või Itaaliast Taanini, on suur tõenäosus, et nii selleks reisiks kui ka tegelikult enamikuks sõitudeks Euroopa piires kasutavad nad autot.

Kui tuleb aga sõita Hispaaniasse või Portugali või hoopis Eestisse ja Soome, läheb jutt kiiresti lennuaegade, piletihindade ja selle «mõnu» peale, mis kaasneb varahommikuste väljumiste või hilisõhtuste maandumistega. Jah, Euroopa mõistes on kolm suurt perifeerset ala, mis on Kesk-Euroopast nii kaugel, et autosõit sinna ei ole ajakulu poolest reaalne alternatiiv. Need on Balkani poolsaar, Pürenee poolsaar ja Baltimaad koos Soomega. Aga Portugal, Hispaania ja Kreeka on suured riigid, kus paistab soe päike aasta läbi. See tähendab, et sinna soovitakse palju lennata, lennud on võrdlemisi soodsad ja enamasti ei nõua reis nendesse riikidesse üleelusuurust planeerimist. Baltimaad ei ole aga õnnistatud ei sooja päikese ega tiheda lennuliiklusega.

Kahtlemata ei too Rail Baltic Eestit geograafiliselt Euroopa südamele lähemale, aga kui raudtee toimimine siduda autoreisijate vajadustega, saavutame sümbioosi, mis nii ajaliselt kui ka mugavuse poolest on reaalne alternatiiv lendamisele.

Igaüks, kes on viimastel aastatel võtnud ette autoreisi Eestist mõnda Lõuna- või Lääne-Euroopa riiki, teab, et olles viimaks välja murdnud Varssavini, avanevad edasi uued, kiired ja üldjuhul ummikutevabad teed igas suunas, kuhu sõita on vaja. Kaheksa tunniga on Varssavist võimalik jõuda Kölni, Amsterdami või Münhenisse. Praegu käib uue tee ehitus Varssavi ja Byalistoki vahel. Kui see valmib, saaks kogu Poola läbida peaaegu kuue tunniga. Jah, aga ikka on Poola piirist Tallinnani veel 12 tundi kitsast ja veokeid täis teed.

Aga kui Rail Baltic toimiks, kui ühendused oleksid piisavalt sagedad ja ajaliselt sobivad, kui rongi peale saaks istuda Byalistokis, kus on turvaline pargi-ja-reisi-parkla või suur valik autorendivõimalusi? Või ka vastupidi, kui tekib vajadus sõita Kesk-Euroopa poole. Jõuda rongiga viie tunniga Poola piirile, võtta sealt rendiauto ja olla õhtuks Berliinis? See on võimalik. Ja mis peamine, see ei nõua pikka planeerimist, vaid on kättesaadav igal hetkel.

Miks on reisimisvabadus oluline? Kui inimene sõidab kord aastas puhkusele, siis on reisi planeerimine osa puhkamise mõnust. Ta ootab seda sõitu ja sellega tegelemine toob oodatud lahkumispäeva lähemale. Aga kui reisimine ei ole mõnu, kui see on pidev asjaajamisviis või kui sõitma sunnib ootamatu, võib-olla traagiline asjaolu, muutub sõiduvõimaluste rohkus suureks väärtuseks.

Kui Rail Balticu käitamisel võetaks arvesse autoga edasi või tagasi sõitmisega seonduvaid aspekte, tooks see meile siiani kättesaamatuks jäänud reisimisvabaduse.