Andres Herkel

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Ehkki parem- ja vasakpoolsuse piirid pole tänapäeva poliitikas kuigi selged, on  selge siiski see, et uue valitsuse tulek sunnib meid parempoolsust uuesti mõtestama ja küsima, mis on vasakpoolsete suureneva toetuse põhjus, kirjutab Vabaerakonna esimees Andres Herkel. 

Eesti kuuest parlamendierakonnast kaks (Keskerakond ja SDE) on avalikult vasakpoolsed. Ülejäänud neli (Reformierakond, Vabaerakond, EKRE ja IRL) peavad end pigem parempoolseiks. Praegu on vasaktiiva kaks tugevamad kui paremtiiva neli.

Reformierakond pole end kunagi määratlenud konservatiivsena, küll aga paremliberaalse erakonnana. Nende pikka võimuperioodi saatsid kaks tendentsi: suund liberaalsuselt sotsiaaldemokraatia poole ning kurtus kõrvalt kostvate häälte suhtes. Üks Reformierakonna poliitik kõneles pärast võimuvahetust raadiointervjuus oma erakonna väljavalitusest, kuna Eesti parim ajupotentsiaal kogunevat just sinna. 

Parempoolsust on Reformierakond sisustanud ühekülgsete klišeedega, millest peamine on üksikisiku tulumaksu määra vähendamine. Asjaolu, et seejuures muudeti maksusüsteem küürakaks, sest sotsiaalmaks on väga kõrge ning varamaksud puuduvad, jäi varju. Riigifilosoofias on nad eelistanud tsentraliseerimist, mitte elus kogukondi ja iseotsustamisõiguse laiendamist. Dogmad ja ülevalt sekkumine ei vasta parempoolsele maailmapildile.

Rahvusliku konservatiivsuse uus nägu

Rahvuslik konservatiivsus muutis oma nägu, kui Isamaaliit ja Res Publica ühinesid. Kampaaniates pakuti valijarühmadele peamiselt rahalisi lubadusi, kuni peenraha hakkas aateid varjutama. Meenutagem tasuta kõrghariduse, kodukulude alandamise või madalapalgaliste maksuvabastuse (nn Partsu munad) loosungeid. Neid lubadusi saatis ka kohmakas teostus, mille tagajärjel sai kannatada kunagise Isamaa loodud riigiehituslik selgus.

EKRE parempoolsus püsib vähestel, kuid suurt vastukaja tekitavatel teemadel. Kogu poliitilist ruumi pole võimalik täita pagulaste ja kooseluseadusega. Pärast EKRE ehk Konservatiivse Rahvaerakonna nimevalikut on ka siinkirjutaja enamasti loobunud konservatismi mõiste kasutamisest, sest võib karta, et seda mõistetakse ja kasutatakse ühekülgselt. Ometi tuleks see mõiste rehabiliteerida.

Vabaerakond ei sündinud algselt üldsegi mitte parem- ja vasakpoolsuse teljele, vaid pigem parteide riigivargusliku rahastamise teljele. Selleks tuli kõiki kartellierakondi korrale kutsuda. See on aktuaalne ka täna, sest riigivargus jätkub. Kaks praegusesse valitsusse kuuluvat parteid (Keskerakond ja IRL) juhtisid viimase valimiskampaania käigus oma rahaasju moel, nagu riiki kunagi juhtida ei tohi. Sellepärast polda ka valmis riigilt võetava raha vähendamiseks. Seega jääb Vabaerakonna sünnisõnum alles.

Ideoloogiline paigutus keskelt paremale oli Vabaerakonna enesemääratluse teisene väljendus. Selgema vajaduse parempoolsust ja konservatismi mõtestada tekitab olukord, kus uus valitsus tüürib end selgelt vasakule. See loob üle tüki aja võimaluse seni ebamäärase ja deformeerunud parempoolsuse mõtestamiseks. Senine loosunglikkus ja deklaratiivsus peab asenduma mõtestatud ühiskonnavaatega.

Vaatlen konservatiivse positsiooni ebaõnnestumisi kolme keskse teema kaudu. Need on maksusüsteem, haldusreform ja kooseluseadus. Proovin kirjeldada, milline peaks olema konservatiivne positsioon ning selgitada, miks ei ole seda seni õnnestunud kaitsta.

Maksud

Tavaline hinnang on, et vähem makse, järelikult konservatiivne ja rohkem makse, järelikult sotsialistlik. Eesti viimaste valitsuste puhul tuleb enne maksukoormuse suuruse hindamist arvesse võtta hoopis seda, milline on maksumuudatuste eesmärk ning kas maksude tegelik olemus ja parteipoliitiline serveering on vastavuses.

Maksude eesmärk peab olema majanduskeskkonna reguleerimine, mitte riigikassa puudujääkide korvamine. Ja teine põhimõte: makse tuleb nimetada õigete nimedega ehk astmeline tulumaks olgu astmeline tulumaks ja automaks olgu automaks. Nende varjamine mingi muu nimetuse või kunstlikult keeruka skeemiga pole aus ega mõistetav.

Eelmine koalitsioon vaatas kõigepealt, kui palju on lubaduste täitmiseks raha tarvis. Siis hakati arvutama, kui palju tuleb tõsta aktsiise ja muid «katteallikaid». Praegune valitsus läks sarnast teed, keskendudes uute maksude leiutamisele. Valitseb suur nimetamissegadus. IRLi jaoks on astmeline tulumaks tabu. Selleks, et seda sellisena mitte nimetada, leiutati regresseeruv tulumaksuvabastus. Tegelikult loodi üks maailma kõige keerukam astmelise tulumaksu mudel.

Maksusüsteem tervikuna peab olema mõistlikus tasakaalus ehk ühtegi maksu ei tohi üle doseerida. Mõne aasta eest sõnastasid tööandjad põhimõtte, mis sobib hästi konservatiivide lipukirjaks: ei tohi maksustada rikkaks saamist, kuid vajadusel tuleb maksustada  rikkust. Eestis on talitatud vastupidi ehk tööjõumaksud on meil kõrged ja varamaksud peaaegu puuduvad.

Parempoolsete sammud on sellise segaduse tekkele kaasa aidanud. Esiteks Reformierakonna dogmad a la üksikisiku tulumaksu määra liiga järsk alandamine ning teiseks IRLi kalduvus leiutada liiga keerulisi süsteeme nagu a la regresseeruv tulumaksu vabastus.

Terviklikku, sisulist ja tulemuslikku debatti pole olnud. Valitsus tegi vea, kui hakkas alles 2018. aastal jõustuma pidavaid maksumuudatusi kohe kiirkorras läbi suruma. Opositsiooni jäänud erakondadel on võimalus võtta enam aega ning pakkuda välja terviklik, senistest sundmõtetest vabastatud vaade. Tõhusa maksumõtte läbiviimiseks peab see olema enne valimisi mitme erakonna vahel kokku lepitud. Ideede võistlusvoor valimistel, kus igaüks kaitseb oma teemat, on seni kaasa toonud vaid suurt segadust ning eklektilisi otsuseid.

Haldusreform

Meil on haldusreformi sildi all seni tegeletud peamiselt haldusterritoriaalse reformiga – sedagi halvasti ning ligi poolt Eestit ehk Tallinna arvesse võtmata. Haldusreform eeldab lahendusi omavalitsuste tulubaasile ning selget arusaama sellest, millised ülesanded on riiklikud ja millised on omavalitsuslikud.

Minu meelest on seni parima territoriaalse tähistamise teinud Eesti Rahva Muuseum. 2009. aastal alustati ajalooliste kirikukihelkondade piiride mahamärkimist maanteedel. Küllap võinuks need Eesti-sisese kultuurilise jaotuse põlistähised anda mõtteerksust ka paljudele regionaalministritele, aga ei! Tõsi, täiel määral pole võimalik kihelkonnapiire haldusreformi aluseks võtta, kuid praegu on neist kaarega mööda mindud. Viimane, kes sel suunal katsetas, oli minister Tarmo Loodus enam kui viisteist aastat tagasi. 

Praegune fikseerumine formaalsetesse kriteeriumitesse (nagu 5000 elaniku piir), rahaga meelitamine ja sundliitmisega hirmutamine on küll kõike muud kui mõtestatud reform. Kultuuriliste ja geograafiliste tõsiasjade pisendamine näitab reformi teostajate elukaugust. Kultuuri ja traditsiooni väärtustav konservatiiv nõnda ei tee.

Samast kõneleb ka suur nimesegadus. Saaremaa liitmine üheks omavalitsuseks on mõistetav mõte, kuid maakonna eri paigus asuvate Liiva külade, Rannakülade ja teiste korduva nimega külade ümbernimetamine on enam kui jabur. Jaburalt kõlavad ka sellised uusnimed nagu Lääneranna või Põhjaranniku. Tegemist ei ole siiski kolhoosidega, millele võis kasvõi «Tuuline rand» nimeks panna.

Probleemiks on ka ajaloolise nime sirutumine geograafiliselt võõrasse paika. Haanjamaa vald hakkab ulatuma kaugele üle Haanja kõrgustiku ala, kukkudes edelaservas Hargla nõkku. Täiesti absurdne on ajaloolise Lüganuse valla katmine Kiviõliga. Harjumaal jääb mulje, et Sauele on tross taha pandud, et vedada ta maanteid pidi Ristini ja Märjamaani. Võimatu on mõista, kuidas saab Nissi kirikukihelkond hakata kandma ajalooliselt märksa väiksema mastaabiga Saue nime. Kurioosum on seejuures see, et Saue küla «unustatakse» hoopis Saku valda.

Senist kohaidentiteeti aitaks hoida osavaldade või eraldi valimisringkondade moodustamine. Seda enamasti välditakse. Ei mõisteta lihtsat tõde, et suure hulga mandaatide jagamine ühes suures ringkonnas kinnistab liidrikesksust ning marginaliseerib väiksemaid kohti ja kogukondi. Umbes 20-liikmeline volikogu tuleks valida kahes või isegi kolmes eraldi ringkonnas. Suured ringkonnad annavad eelise telenägudele, peibutuspartidele ja kahte tooli noolivatele Riigikogu saadikutele.

Praegust reformi on kõige enam kahjustanud tema doktrinäärne käekiri. Sestap võib juhtuda, et uue valitsuse ajal pudenevad mõnedki seni kindlana tundunud ühinemispiirkonnad koost, sest ühtäkki tuntakse vabaduse maitset.

Kooseluseadus

See ülimalt emotsionaalne ja ebaratsionaalne konflikt ei ole sugugi vastavuses seni sõlmitud kooselulepingute arvuga, mis jääb neljakümne kanti. Rakendusaktideta jäetud kooseluseadus meenutab murtud tiivaga lindu, kuid lahendus pole mitte rakendusaktide seadustamises, vaid ebaõnnestunud seaduse asendamises lihtsama, minimalistlikuma ja vähem konfliktsega.

Lahenduse sisu on avatud Vabaerakonna algatatud paarkonnaseaduse eelnõus, mis läbis riigikogus esimese lugemise, kuid jäeti siis riiulile. See eelnõu reguleerib õiguslikult samasooliste paaride elulisi probleeme, nagu pärimist, hooldusõigust jms. Kõrvale on jäetud kõik suuremad tüliküsimused ning kooselu regulatsioon erisooliste paaride jaoks, mille järele puudub vajadus.

Uus koalitsioon on kooseluseaduse puhul kokku leppinud vaid seda, et milleski kokku ei lepita ja teemaga ei tegeleta. Ehkki pakutud kompromiss on oma olemuselt lihtne, ei soovita leppida. Praegusele vaikelule vaatamata võib see ka tulevikus olla teema, mille kaudu vasakliberaalide ja ultrakonservatiivide vastasseisu üles ehitada.

Mina ei tea, kas kooseluseaduse väljapakkujad tahtsid teadlikult ühiskonda lõhestada, EKRE edule kaasa aidata või ei näinud nad tekkivaid reaktsioone ette. Soovmõtlemist näitab tõik, et algul kõneldi tuhandetest erisoolistest paaridest, kes pidid hakkama kohe-kohe oma senist vaba kooselu lepinguks vormistama. Kindlasti pole Eesti ka esimene riik, kus selle teema debatt läks liiga tuliseks.

Konservatiivid ei pea võimaluse korral sõdu, ammugi mitte nn kultuurisõdu. Konservatiivide kohus on pakkuda mõistlikke lahendusi.

***

Valisin need teemad, sest nad olid möödunud aastal kõige aktuaalsemad, kõige vastuolulisemad ja kõige näitlikumad. Aga näiteid on rohkem. Konservatiivseid küsimusi võib püstitada kasvõi Rail Balticu puhul: mitut trassi suudame hallata ja kas me oma rahaga ka nii ümber käiksime, nagu loodame Brüsseli raha kasutada?

Vabaerakond on ideoloogiadebatis seni olnud tagasihoidlik, võtan omaks. Pigem oleme vastustanud kartellierakondi poliitilise spektri kogu ulatuses. Oleme ka talunud näiteks Reformierakonna süüdistusi sellest, et idee katta maksuvaba miinimumi tõus üksiksiku tulumaksu määra tõusuga on vasakpoolne, sest maksu määr ju tõuseb. Kui sellist lihtsustamist nimetatakse maailmavaateks, siis võin mina end nimetada Taani printsiks.

Erakondade tegelik ideoloogiakriis on tõsiasi. Just nüüd, kui opositsioon on senisest selgelt parempoolsem, on õige aeg sellest kõnelda. Vähemalt Vabaerakond kavatseb oma mõõdukat konservatiivsust senisest selgemini esile tuua.

Ja lõpuks. Kümme-viisteist aastat tagasi Eestist üle käinud soov keelustada valimisliidud oli vasakäärmusliku ülereguleerimise katse, mida toetas ka osa toonaseid paremerakondi. Kui tahame vabadust ja omaalgatust kaitsta, siis tuleb kõigepealt kaitsta vabade valimisliitude õigusi.