Ahto Lobjakas: võibolla pole meid olemas

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Peeter Langovits

Ühed tondid käivad ringi mööda ilma ja need tondid võime olla meie. Nii väidab tõsist populaarsust koguv hüpotees, mille kohaselt on see, mida me tunneme oma eluna, arvutisimulatsioon.

Teooriasse uskujad räägivad eesootavast murrangust meie maailmatajus, mis oleks võrreldav Kopernikuse tooduga (kes pani Maa ümber päikese ringi käima). Kui neil õigus on, on võrdlus nõrgavõitu. Kui meie elu simulatsiooni võimalust hakataks tõsiselt võtma, oleks maailmalõpukultused selle kõrval lapsemäng. Elu, eetika, ühiskondlik kord ja väga palju muud kaotaks kogu oma mõtte. Võibolla tekiks neile uus mõte, kuid sellest ei saaks meil täna olla mingisugust aimu. Seda kõike eeldusel, et simulatsiooni omanik meie tegemistele kätt ette ei paneks – nagu me loobuksime arvutimängust, mille tegelased liiga igavaks muutuvad.

Teoorial on väga tõsiseid toetajaid. Juuni alguses ütles Tesla ja SpaceX juht Elon Musk, et võimalus, et me elame isetekkelises baasreaalsuses on üks miljarditest. USA astrofüüsik, Haydeni planetaariumi direktor Neil deGrasse Tüson pakkus ühel seminaril aprillis, et tõenäosus, et kogu meie eksistents on programm kellegi kõvakettal on 50-50. Kaks saladuslikku Silicon Valley miljardäri (ilmselt Musk ja Y Combinatori nimelise start-up’ide aretaja juht Sam Altman) palkavat teadlasi uurima, kas ja kuidas saaks simulatsioonist välja murda. Enamiku simulatsiooniteoreetikute jutt on siiski radikaalsem: kui me oleme tehistegelased, siis eksisteerimegi vaid ränil (või millelgi muul) jooksutatavate arvutiimpulssidena, mulje süsinikul baseerumisest on vaid programmisisene luul, ning lootus pääseda pehmelt öeldes naiivne.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles