Toomas Hendrik Ilves andis 10. oktoobri 2011 pärastlõunal Toompea lossis riigikogu ees teiseks ametiajaks ametivande.

FOTO: Raigo Pajula

Täna saab president Toomas Hendrik Ilvese, kolmanda Eesti taasiseseisvumisjärgse riigipea aeg ümber. Kümne aasta sisse – see on noore riigi elus pikk aeg – on mahtunud nii sise- kui välispoliitilisi vapustusi, nii julgeoleku- kui majanduspõhimõtete muutusi, mis on olnud mõnel juhul kiiremad kui nendega kohanemine.

Eesti tahtis mitte üksnes juriidiliselt, vaid ka teadmuslikult kinnistada oma kohta Euroopas, saada suuremaks, turvalisemaks, jõukamaks, tuntumaks. Mõned soovid olid väikesed ja inimlikud: et keegi ei küsiks enam, kus on Eesti, ega ajaks segi Balti- ja Balkani maid. Mõned soovid olid suured ja laiemad: et Eesti leiaks selle paiga maailma majanduses, mis seni täitmist vajas, ja pakuks sellele lahenduse ja et see lahendus kajastuks ka Eesti inimeste hakkamasaamises.

Mõlemad neist soovidest võib osaliselt täitunuks lugeda. Kuid vahepealsed muutused välispoliitilises olukorras ja sisepoliitiline areng on toimunud piisavalt kiiresti selleks, et jätta president Ilvese sise- ja välispoliitilise pärandi hindamine neile, kes seda kümne aasta pärast ajaliselt distantsilt ja selgema pilguga vaadata saavad.

Mis on see, mida kümne aasta pärast mäletatakse ja hinnatakse? Sisepoliitiliselt on selleks vastamine riigikogu ja valitsuse usalduskriisile Jääkeldri, rahvakogu ning sellest tulenenud seadusega, millega erakondade loomine lihtsustus ja mille tulemusena saime juurde uue parlamendierakonna, aga ka oluliselt mitmekülgsemat arutelu lubava parlamendi. Teine, samuti sisepoliitiline panus oli teadvustamine, et see, mis tõi meid siia, enam edasi ei vii. Maailma majanduse põhimõtted on muutumas, töökohad, millega olime varem harjunud, vahetuvad teiste vastu, ja kui Eesti tahab saada maailma mastaabis majanduslikult tõsiseltvõetavaks, peab ta aina enam panustama digilahendustele ja haridusele, mis selles uues olukorras meile edumaa annab.

Välispoliitiliselt oli president Ilvese panus reageerimine rahvusvahelise julgeolekuarhitektuuri varisemisele 2014. aastal Krimmi annekteerimise järel, mis seadis Eesti välispoliitilisele tegevusele uue rolli: tagada, et meie seljatagune oleks kaitstud mitte üksnes lepingute, vaid ka laiema arusaamise läbi nii Euroopas kui läänemaailmas laiemalt. Rootsi endine peaminister Carl Bildt kirjeldab seda tänases lehes nii: «Eesti ei tohi kunagi olla olukorras, kus teiste riikide liidrid üle maailma võiksid kriitilises olukorras rääkida sellest kui «kaugel asuvast ja tundmatust riigist» ja pöörata pea kõrvale, kui Eesti vajab abi. Oma ametiaastate jooksul on president Ilves teinud Eesti palju olulisemaks maailma liidrite silmis, kes vastasel korral ei oleks vast huvitunud ei Eestist ega kogu meie regioonist.»

Ja kolmandaks, institutsionaalse panusena tuleb märkida president Ilvese panust presidendi põhiseadusliku rolli väljakujundamisel.

Kümme aastat tagasi, inauguratsioonikõnes kutsus Toomas Hendrik Ilves üles tegema Eesti suuremaks. See, et arvuliselt oleme väikesed – riigina väiksemad nii mõnestki linnast maailmas –, ei peaks ju takistama meid olemast seesmiselt ja laiema maailma jaoks suured. Kas me saime nende kümne aastaga suuremaks? Kas me kasvasime paremaks? Ja kas me ise seda adume?

Jah ja ei. Eesti areng on olnud kümne aasta jooksul kiire, kuid nagu iga kasvava organismi puhul, on muutuste suurus märgatav eelkõige kõrvaltvaatajale. Teate ju küll neid perekondlikke koosviibimisi, kus kaugelt tulnud sugulased kasvu visanud noore inimese kiiret muutumist ära ei jõua imestada, kuid inimese enda silmis ei ole igal hommikul peeglist vastu vaatav pilt palju muutunud.

Nii sai ka Eesti nende kümne aasta jooksul suuremaks eelkõige väljast vaatajate jaoks. Riigi tõsiseltvõetavus rahvusvahelises poliitikas, Eesti juhtroll e-riigi ja kübermaailma osas, Eesti ettevõtete ja kultuuri edu välisriikides on oluliselt suuremad ning president Ilvesel on olnud selles kaalukas osa.

«Väiksele riigile on kasulik, kui sel on suur president,» ütleb Carl Bildt tänases lehes. «Eestil on vedanud – tal on olnud need aastad koos Toomas Hendrik Ilvesega.»

Tänan, härra president, ja õnn kaasa.