Perroonil istusid augustipäikese käes kohvritel, magasid kompsude otsas ja kaeblesid janu käes sajad põgenikud. Ehk isegi tuhanded. Ent vagunisaatja, kattes kehaga pääsu rongi peale, hüüdis ärevalt:
Jelena Skulskaja: keda lastakse lahkuvale päästerongile?
/nginx/o/2016/07/21/5648101t1h2592.jpg)
7. veebruar 2011, 13:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kes nägi «Lihtsalt Maria» viimast osa? Kes nägi «Lihtsalt Maria» viimast osa? Kes nägi, astugu ligi, viin Moskvasse ära.»
Hirmunud, ühegi kopikata inimesed pärisid üksteiselt, mis seal viimases osas võis olla – keegi ei teadnud. Perrooni kohal rippus vänge pesemata kehade lehk, väikesed lapsed visklesid poolunes ja sonisid. Ent vagunisaatja kurtis. «Olin sõidus, ei näinud viimast osa ega tea nüüd, kuidas Mariaga on, kohe kuidagi ei saa rahu!»
See juhtus 1992. aastal Sotšis, Gruusia-Abhaasia konflikti ajal, kohe esimestel kaose ja tulevahetuse päevadel. Kogu juba lagunev, aga ikka veel mitte lõplikult lagunenud Nõukogude Liit sõitis vanu harjumusi järgides puhkama Abhaasiasse.
Lennukid maandusid üksteise järel Adleri lennuväljal, kust kuurordikülastajad sõitsid busside või taksodega oma puhkekodudesse, mis asusid kahekümne, viiekümne, sajagi kilomeetri kaugusel.
Mina lendasin Pitsunda kirjanike loomemajja Tallinnast, minu abikaasa, gruusia kirjanik Eduard Jeligulašvili, Thbilisist. Me teadsime väga hästi, et Pitsundas on rahutu, et grusiinil on seal lausa ohtlik viibida, aga meile ei mahtunud pähe, kuidas me võiksime tuusikust loobuda, kui see on juba kirjanike liidult kätte saadud ning lennukipiletidki ära ostetud.
Esimesed veoautod sõjameestega meid isegi väga ei ehmatanud: see tundus olevat nagu tuttavlik kaader mõnest filmist. Hiljem hakkasid plaaži kohal laisalt hõljuma helikopterid, mis lõbustasid end sellega, et tikkisid valanguid liival lebavate päevitajate vahele. Kord, arvatavasti täiesti juhuslikult, lasti üks visa puhkaja ka maha.
Siis lasti Gagras maha teed ületanud naine lapsega, kes ei tahtnud sööklasse lõunale hilineda ning tormas sõna otseses mõttes sõjaväeveoki ette.
Öösiti kuulsime korratut tulistamist. Algasid raskused toiduga. Levisid kuuldused, et loomemajast Adlerisse enam ei pääse. Ja grusiinidele oli see tee üldse suletud: neil tuli koju jõuda meritsi...
Pilet ellu
Andnud kogu raha ära ühe pileti eest praamile ja teise pileti eest Moskva rongile, püüdsime Eduardiga Pitsundast minema pääseda. Viiekümnele reisijale mõeldud praamile kogunes inimesi paarsada. Mõned surid sõidu ajal üleelatud erutuse, infarkti tõttu, aga neid polnud kuhugi panna, inimesed seisid karjana, tihedalt üksteise kõrval, ja nii seisid ka surnud, toetatuna igast küljest kellegi teise poolt.
Minu bussi peatasid pidevalt patrullid – otsiti grusiine. Kahtlusi äratas heledapäine neljateistaastane Kiievi poisike. Tema ema, ukrainlanna, palus hüsteeriliselt last mitte puutuda. Kogu bussitäis inimesi toetas teda pisarsilmil. Ema käskis pojal laulda mingit ukraina laulukest ja see, ehkki ise täiesti ära hirmutatud, lauliski ning kogu buss hakkas talle kaasa laulma.
Sõjamehed lasksid meid läbi.
Samal ajal lendasid Adlerisse aina uued lennukid puhkajatega. Bussid, mis hirmsa raha eest viisid põgenikke Sotši, viisid sama hirmsa raha eest sisuliselt sõjategevuse piirkonda puhkajaid, kes olid valmis pigem surema, kui loobuma nii suurte raskustega kätte võidetud tuusikust.
Nii lennujaamas kui ka raudteejaamas selgitasid lahkujad saabujatele, mis toimub. Saabujad nägid tohutul hulgal põgenikke, keda vagunisaatjad oma suva kohaselt rongi lubasid või ei lubanud, sõltuvalt sellest, kui hästi teadis rongile pürgija «Lihtsalt Maria» viimast osa. Ent keegi ei uskunud oma silmi...
Sügava sisuga inglise vanasõna «Surm – see on asi, mis juhtub teistega» on puhkaja ainuke, aga see-eest vankumatu tugi. Puhkaja on veendunud, et teda ei puutu isegi hai. (1990. aastate algul liikus ringi selline rändetendus: kolm tüdrukut seadsid üles täispuhutava basseini, kuhu lasti hai, ning siis ujusid neiud pealtvaatajate lustiks seal koos vee-elajaga.
Siis aga läks hai tüdrukutele kallale ja alles pärast nende surma selgus, et ükski komisjon ei olnud sellisteks etendusteks luba andnud...)
Egiptuse hülgamine
Nagu ma olen kuulnud, on kõik Eesti turismibürood praeguseks peatanud reiside müümise Egiptusse. Ometi on neid, kes sinna sõita sooviksid, päris palju. Pealegi võib Egiptusse pääseda ka teiste riikide kaudu, kus ei takistata inimestel lennata sinna, kuhu hing ihkab.
Mulle tundub, et kuidas ka poleks möödunud sajand õpetanud meid kõiki hindama rahu, kodust mugavust ja lihtsaid rõõme, pürgime me ikkagi otsekui kinokangelastest eeskuju võttes uskumatute seikluste poole, püüame sattuda stressi tekitavasse olukorda, et siis hiljem naudinguga üksikasjalikult ja põhjalikult kõnelda oma mehisusest, uljusest ja kartmatusest.
Kuid see, mis «kaldal» tundub paeluvana, võib tuua kaasa haavu, vigastusi ja invaliidsustki, rohkelt alandusi, lõputuid käike arstide juurde, nii palju meeleheidet, et elu ise muutub väljakannatamatuks. Sellisest, tükkideks rebitud elust, aga enam juba ei kõnelda, sest see on igav, tüütu, ühetaoline, masendav.
Ma saan aru, et on inimesi, kellel on väljakannatamatu tung «hüpata öösel elektrikast välja», et kartmatus on nii paeluv pahe, et sellest ei saa kuidagi lahti. Aga Egiptusse võetakse ju kaasa ka lapsi ja naisi ja vanainimesi, üldse tagajärgedele mõtlemata.
Öeldakse, et on olemas üks eriline psühholoogiline tüüp – ohver. Need on inimesed, kes langevad maniakkide, mõrvarite, huligaanide, terroristide, kurjategijate, vägistajate kätte.
Öeldakse, et ohvrid tulevad lausa ise saatusele vastu: lähevad öösel üksi läbi metsa, kutsuvad koju peaaegu tundmatuid inimesi, istuvad juhuslikesse masinatesse, proovivad dresseerida haisid, jääkarusid ja mürkmadusid. Ja ise on nad seejuures täiesti kaitsetud, suisa surma mõistetud...
Me elame ühest stressist teise, me kiirustame palavikuliselt, me ahmime pidevalt mingeid uudiseid, nii tihti, et meil tuleb pisar silma heade uudiste pärast sama kirglikult kui halbade uudiste pärast.
Meis on kängunud ohutunne, sest ohud luuravad meid kõikjal. Õigemini on ohud nagu virvatulukesed, mis meid enda poole ahvatlevad, kutsuvad nagu liblikaid uhkeldama oma pidutiibade erilise mustriga.
Tulukest kustutada ei saa, küll aga võib sellest teadlik olla, ennast rahustada ja mitte tormata selle suunas. Esialgu kas või mitte lennata Egiptusse, et siis alles seal vaadata, kuidas hakkama saada.