Maarja Vaino: poliitik – superstaar?

Maarja Vaino Foto: Mihkel Maripuu

Presidendikampaania kipub mõjuma kui järjekordne teisendus meluformaadist «Eesti otsib superstaari». Aga see ei ole tore. Poliitika peaks toimima teiste reeglite järgi kui meelelahutusmaailm, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Kuna president jäi riigikogus valimata, on ilmne, et teema ei kao lähiajal kuhugi. Tegemist on veidra olukorraga, korduvalt on tähelepanu juhitud toimuva absurdsusele – kampaaniat teevad kandidaatide kandidaadid ning seda justkui rahvale, kes neid reaalselt valida ei saa.

Ometi vastab nüüdseks mitu kuud lainetanud presidenditrall üsna hästi üldisemale nihkele poliitmaastikul. Nimelt näeme üha selgemini, kuidas poliitikud on pidanud omaks võtma meelelahutusmaailma käitumisreeglid. See ei puuduta ainult valimisi, mis näiteks praegu meil sattusid suvele ja päästsid muuhulgas ajakirjanduse hapukurgihooajast. See puudutab laiemalt poliitikute esinemist ja esitlemist avalikus sfääris.

Lähiminevikust meenub eriti kirkana Barack Obama presidendikampaania aastal 2008. Viis, kuidas kampaaniat tehti ning Obamat esitleti, meenutas rohkem superstaari kui presidendi valimist. Aga ka meie maal on poliitilised kampaaniad üha rohkem hakanud käima Elu24 reeglite järgi. Ning mulle tundub, et sisuliste küsimuste arvel tegeldakse ennekõike kandidaadi/poliitiku turundamisega. Näiteks peaministri puhul kulub palju energiat tema efektseks esitlemiseks eduka, Euroopa asju otsustava mehena, kuigi niisugusel kuvandil ei näi olevat piisavalt sisulist katet.

See, mis müüb, on mõistagi meelelahutus. Alles tänavu juulis valis Briti meedia oma uueks «lemmikpresidendiks» Twitteris teravmeelitsenud Toomas Hendrik Ilvese. President Ilves vastab hästi ka teistele melužanri vajadustele: intriigid eraelus, plaadikeerutaja imago, forever young, ei karda ebakonventsionaalsusi, teeb ossikükki jne. Keel, milles poliitik peab nüüdsel ajal rääkima?

Aga see ei ole tore. Poliitika peaks toimima teiste reeglite järgi kui meelelahutusmaailm. Meedia armastab hurjutada nn populismi, kuid tõsiasi on see, et just meediale on kasulik muuta soliidsus ja sisuline mõttevahetus alati efektitsevaks (veiderdamisega piirnevaks) meelahutuseks. Sest sellel on alati rohkem vaatajaid-klikkijaid kui sisukatel ja tõsistel teemadel.

Michael Rosenblum kirjutas hiljuti oma blogis (http://www.huffingtonpost.com/michael-rosenblum/donald-trump-is-going-to_b_11637008.html), et põhjus, miks USA võib saada sellise presidendi nagu Donald Trump, seisneb ameeriklaste valikus, mis on tehtud juba väga ammu. Ja nimelt: eelistada reality show’sid dokumentaalfilmidele, seebikaid sisukatele sarjadele, ühesõnaga, eelistada tõsisele ja uurimuslikule lähenemisele elamuslikku (ükskõik kui ajuvaba) meelahutust. Nagu Rosenblum kirjutab: Trump on lihtsalt ameeriklaste lemmik-telesaade. Teda on märksa põnevam vaadata kui «halba meelelahutust», Clintonit.

Ja lõpuks ei olegi enam suurt vahet, kes parasjagu oma stand-up-esinemist sooritab, näitleja, poliitik, youtuber või kokk.

Muidugi tundub, et sellisele massikultuuri ja -meedia survele on peaaegu võimatu vastu seista. Pigem tekib teatud nõutus ja küsimus, kuidas asi niikaugele on läinud. Ühe, võib-olla ootamatugi vastuse pakub seik, et humanitaaria ulatuslik valdkond on ühiskonnas muutunud täiesti marginaalseks. See valdkond tähendab märksõnu nagu filosoofia, ajalugu, filoloogia, kunst jm – tegemist on ainevallaga, mis annab inimesele nii üldkultuurilise hariduse kui ka väärtushinnangulise tausta. Humanitaaria on kõige otsesemalt seotud ühiskonna kultuuritaseme ja vaimsete hoiakutega. Paraku näeme tänapäeva ühiskonnas tihti humanitaaria alavääristamist reaalteaduste kõrval. Vastavad õppeained on koolis tagaplaanile surutud ning ühiskondlikus debatis ei ole nn pehmetel argumentidel vajalikku kaalu ega prestiiži.

Mõtlemine ei ole kerge ja nii asjadesse süvenemine kui ka nende kohta (eel)teadmiste hankimine on mahukas tegevus. Kirjandusklassika lugemine, ajaloo tundmine, kunstiga suhestumine jne võtab aega ja nõuab pingutust. Mingil hetkel on tehtud otsus, et kuna sellised teadmised toovad liiga vähe selgelt mõõdetavat kasumit, ei ole neid ka eriti vaja. Loeb see, mis konkreetselt raha sisse toob.

Teisalt näib olevat nii, et humanitaaria on vähemalt osaliselt muutunud ideoloogiate tööriistaks. Akadeemilisel tasandil ei paku humanitaaria juba mõnda aega uusi säravaid lähenemisnurki. Pigem on teoreetiline baas takerdunud kindlate mõtlejate võrgustikku, kelle ideedest on saanud «õpetus», ja see õpetus omakorda on seotud kindlate maailmavaateliste ja ideoloogiliste seisukohtadega. Nii ei tule ülikoolidest küllalt iseseisvaid mõtlejaid, kes mõtestaksid ühiskonda stambivabalt ja avardaksid meie vaimset reaalsust. 

Kolmandast küljest aga teenib meelelahutuslikustumine mõistagi mitmesuguseid ärihuve. Tegemist on lihtsalt massiivse tarbimismentaliteedi osaga. Tarbimine ei vaja vaimsust, see on isegi pisut takistav asjaolu. Massikultuur ja massitarbimine soodustavad üheülbalisust, mitte süvenemist ega eristamisvõimet. 

Ja nii ühtlustub tasapisi ka kõik muu: poliitika, sport, Hollywood jne. Peaasi, et oleks lahe, saaks põnevaid elamusi ja nalja. Poliitiku puhul ei ole justkui üldse enam oluline tema silmaring, teadmised, lugemus, hariduse sügavus, vaimne mõõde. Rahvuskultuuri tundmine. Millest omakorda tuleneb ju tema arusaamine maailmast, ühiskonnast, rahvast,  suutlikkus nende teemadega tegeleda ja adekvaatseid otsuseid vastu võtta. See, mis praegu loeb, on küsimus, millist parteid meedias kõige rohkem mainiti, kes tunneb Euroopas rohkem teisi kuulsaid poliitikuid, kes on paremini pildil jne.

Ja presidendikampaania kipub mõjuma kui järjekordne teisendus meluformaadist «Eesti otsib superstaari».