Mu tuttav andis hiljuti oma Volvo teenusevahendaja Autolevi kaudu rendile, kuid tagasi ta seda ei saanudki. Auto varastati. Omaniku initsiatiivil leiti sõiduk üles Lasnamäelt. Kõigele lisaks selgus, et autot rendile võttes oli varas esitanud ka valedokumendid.
Kui isikud sõlmivad omavahel rendilepingu ja teine pool ei tagasta rendiautot, siis on tegemist lepingu rikkumisega. Kõnealusel juhul sai inimene karistada identiteedivarguse eest, autovarguse eest aga mitte. Põhjusel, et Eestis puudub praegu seadus, mille järgi selliseid «rendin-varastan» juhtumeid käsitleda. Tegemist on ennekõike tsiviilvaidlusega.
Seega, sisuliselt vastutad enda antud usalduse krediidi eest ise ja kui seda kuritarvitatakse, siis alust karistuse määramiseks pole. Politsei näitab huvi üles alles sel hetkel, mil renditud autot hakatakse müüma või varuosadeks tegema. Senikaua kehtib «usalda ja vastuta» reegel. Kas see tähendab vaba voli omakohtuks, sest ei teenusevahendaja ega seadusesilm taga vastutusele võtmist?
Autolevi kasutuse üldsätetes on öeldud, et teenusevahendaja ei vastuta ühegi kliendi ebameeldiva või seadusevastase käitumise eest lepingu täitmisel. Kuidas seda mõista? Kas teenust kasutades tuleb arvestada igasuguse garantii puudumisega ja võtta teadlik risk? Nii paraku on.
Saksa sotsiloogi Georg Simmeli arvates laguneks terve ühiskond koost ilma üldise, tavapärase usalduseta, mis inimestel üksteise vastu on. Simmeli silmis rõhutavad kultuur ja üldkehtivad normid aspekti, kus üha vähem on vajalik isiklik teadmine, et kedagi või midagi usaldada. Oleme usalduses süsteemi vastu hooletuks muutunud – meile piisab usalduseks ka üksikust, pealiskaudsest faktist. Loomupärane usaldus demokraatlikus ühiskonnas võib olla halvav.
Tõsi on see, et usaldus võimaldab sotsiaalsel suhtlusel jätkuda, sest usalduse puudumine tooks esile koletu keerukuse, mis pärsiks igasugust ühiskonna normaalset toimimist. Ent usaldust saab mõista mitmeti. Eelkõige kui riski võtmist, koostööd, ühiskonna keerukuse vähendajat ja vahendit korra loomiseks. See on farmeri usk sellesse, et tema saak kasvab, ja patsiendi usk, et arst on kompetentne. Ometi – usalda, aga kontrolli.
Seadused on hädavajalikud, kuid ei suuda igat tsiviillepingut reguleerida ja kaitsta. Nii peab inimene olema ise piisavalt läbinägelik, et eristada tõde valest ja varast usaldusväärsest inimesest.
Meil on usaldusühiskond ja me teeme enamiku kokkuleppeid heas usus. Eks alati leidu neid, kes seda usaldust kuritarvitavad.
Jagatud majandus süveneb, sh näiteks isiklike korterite rentimine hotellitoana ja ise taksoteenuse pakkumine. Neid valdkondi reguleerib suuresti ühiskond ise. Mida enam tsiviillepinguid kuritegelikeks kujuneb, seda rohkem vajab valdkond seaduslikku sekkumist.