Rein Veidemann: veerand sajandit kultuurimetseenlust

Rein Veidemann
, TLÜ emeriitprofessor / Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Veidemann.
Rein Veidemann. Foto: Sander Ilvest

Eile, kakskümmend viis aastat tagasi kolksatas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise puust haamer alasil, kinnitades rahvaesindajate otsuse asutada eesti rahvuskultuuri säilitamise ja edendamise eesmärgil Eesti Rahvuskultuuri Fond.

Aja dramaatilisusest – Eesti Vabariigi taastamiseni oli jäänud päev vähem kui kaks kuud – kõneleb fakt, et algul taheti nimetada uut rahalaegast eesti kultuuri p ä ä s t e fondiks. Iseseisvuse poole liikuva riigi majandus oli vabas languses, nagu ka tol ajal veel kehtiv rublagi. Ühendada taheti kaks allikat, avalik ja eraannetuslik raha. Fondi algkapitaliks määrati kolm miljonit rubla ja kõik see jagatigi loominguliste toetustena sama aasta lõpus ning uue aasta algul laiali. Õigesti tehti, sest pool aastat hiljem, enne krooni tulekut, sulas rubla väärtus kui kevadine lumi. Taastatud vabariigi parlamendi üks esimesi otsuseid oli 21. oktoobril 1991 dirigent Eri Klasi kinnitamine fondi nõukogu etteotsa. Stenogrammist võib lugeda, et otsusele eelnev arutelu oli põhjalik, nagu valitanuks Eestile presidenti. See jätkus kaks nädalat hiljemgi, kui Klas esitas kinnitamisele fondi nõukogu esimese koosseisu: Jaan Kaplinski, Jaan Kross, Käbi Laretei, Rein Maran, Ingo Normet, Ingrid Rüütel, Jaan Tamm, Eino Tamberg ja Vive Tolli. Rahvuskultuurifondist sai seejärel Klasi elutöö, mis kestab loodetavasti ka siis, kui tema dirigeeritud orkestrite fonogrammid ära kuluvad. Meil on Lennart Meri nimeline lennujaam. Võiks aga olla ka Eri Klasi nimeline Eesti Rahvuskultuuri Fond.

Kui 1994. aasta suvel taaskäivitus Eesti Kultuurkapital, oli selge, et Rahvuskultuuri Fond jätkab eraannetusliku kultuurimetseenina ning et jagamisele läheb vaid see osa, mis koguneb põhikapitali intressidest. Nii ongi toimitud siiamaani. Fondi eripära on ka see, et suur osa jagatavatest toetustest kuulub nimeliste allfondide halduskogude pädevusse. Muide, esimese nimelise allfondi looja oli Tallinna Sadam, kes 1992. aasta augustis annetas eesti kultuuri toetuseks toona pööraselt suurena tundunud 150 000 krooni. Suur abi tuli ka – ja seda tänu Eri Klasi õhutusele – Soome velledelt. Praegu on Sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures 188 allfondi, nendest jagatavate toetuste otsustamisele on kaasatud ekspertide ja halduskogude liikmetena üle neljasaja inimese. Fondi enda põhikapitali suurus läheneb kuuele miljonile eurole.

Muidugi, eesti kultuurile riigieelarve ja Kultuurkapitali kaudu liikuvate summade kõrval on Rahvuskultuuri Fond n-ö nišitegija. Aga samas on see ometigi suurim eraannetustel põhinev institutsioon. Kui meie kohustus on Eri Klasi sõnul «kultuuripärand järgmistele põlvedele üle anda rikkama ja tervemana, kui ta seda praegu on», siis jäädvustab iga osaline fondis oma nime sellesse järjepidevusse. Kultuuri heaks annetaminegi on investeering.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles