Ülo Tuulik: heledad ruudulised pintsakud

Ülo Tuulik Foto: Erakogu

(Kompilatsioon isiklikest päevikutest ja juurde loetust, järeltänuga Andrei Voznessenskile ja Vassili Aksjonovile.)

Laupäeval, 23. juulil 1966, kui Inglismaal mängiti parasjagu maailmameistrivõistlusi jalgpallis, lendasin Moskvast Tbilisi gruusia kirjanike kongressile. Suur TU-154 mürises Vnukovost õhku ja üles samaaegsesti Liverpoolis alanud veerandfinaalmänguga Portugali ja Põhja-Korea vahel ning et reisijate hermeetilises salongis mingit raadiolevi polnud, lubasid piloodid mänguseisu pidevalt teavitada stjuardesside suu läbi.

Midagi ootamatut kuulda ei loodetud, sest kuulsa Eusébio tippajal oli toonane Portugali koondis üks MMi kõige suurematest favoriitidest. Ometigi, nagu teame, on jalgpall päevapoliitika kõrval samasesti kõige erinevamaid rahvakihistusi puudutav inimtegevus, kus hinnanguandmise näilise lihtsuse juures sigineb üle suure ilma tuhandete ja miljonite kaupa kirglikke ja fanaatilisi asjatundjaid kirjaoskamatuist fännidest kuni akadeemilise koolitusega tippharitlasteni välja. Jalgpall kuulub meile kõigile.