Indrek Kuus.

FOTO: Erik Prozes

Eestlane olla on uhke ja hää ning oma rahvust ei tohi maha salata. Kuid nõme, väiklane ja alatu on kedagi inimest rahvuse ja päritolu pärast norida ja alandada. On väga tore, kui Eestimaal elavad eri rahvusest ja päritolu inimesed oma juuri ja esivanemaid austavad ning kultuuri edendavad, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.

Kui EKRE juhtpoliitik Martin Helme oli Viljandis kohtumisel rahvaga oma tavapärase tiraadi Eestis võimulolevate poliitikute aadressil maha pidanud, jõudis ta lisaks seletada, et välisminister Marina Kaljurand ei kõlba presidendiks hoopiski mitte, kuna ta pole õige eestlane. «Ma ei pane Kaljurannale pahaks, et ta on venelane, aga ma ei arva, et venelane võiks olla Eesti president. Maailmas on juba üks riik, kus on venelasest president,» rääkis Helme. No palju õnne, Helme ei pane pahaks, et inimene on venelane!  

Helme sõnul peab ta õigeks, et president oleks eestlane nii hingelt kui ihult. Kaljurand, kelle ema on venelanna ja isa lätlane, on arukas inimene ja Helme jutu peale ei solvunud, lausudes, et  on alati seisnud Eesti huvide eest. «Jah, olen venelane, olen Eesti kodanik ja Eesti patrioot ning olen selle üle uhke. Eesti on minu sünnimaa ja kodumaa, austan ja armastan Eestit. Olen kogu oma karjääri jooksul seisnud Eesti huvide eest.»

Facebookis läks muidugi Helme sõnavõtu peale kõvaks andmiseks ja loomulikult leidus neid netirahvuslasi, kes olid tõemeeli seisukohal, et Toomas Hendrik Ilves on pole mingi õige eestlane, vaid Eestit põlgav kloun Ameerikast ning NLKP ridades Nõukogude Liitu teeninud Arnold Rüütel on hoopis ausus ise.

Ei tahaks küll uskuda, et EKRE suudab ülearu palju eestlasi marurahvuslasteks pöörata, aga päris kole oleks küll, kui oma sünnimaa ja rahvuse eest seismine võtab jälgi ja radikaalse sisu ja vormi.

Sõnalahingusse sööstsid ka mitmed poliitikud. Eerik-Niiles Kross viitas põhiseadusele, kus sätestatakse, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse jne tõttu ning osundas, et rahvusliku diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Kross tsiteeris ka Eesti iseseisvusmanifesti: «Kahtluse tekkimise korral mõistetakse Eesti soost isikute all isikuid, kes ise wõi kelle wanemad olid praegu Eestit moodustawal territooriumil kogukondade wõi seisusliste asutuste hingekirjades.»

See tähendab Krossi hinnangul, et juba sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal oldi saadud üle etnilise matsikogumi mentaliteedist ja «Eesti soost» isikud olid kõik inimesed, kes elasid riigi loomisel alaliselt Eestis.

Sven Mikser ütles oma kommentaaris, et EKRE juhtide retoorika ja käitumine on tülgastav ja amoraalne ning äsja ilmunud kaitsepolitsei aastaraamatu kontekstis tuleb vaadata selle hirmu- ja vihaõhutamise taha. «Kas erakonna puhul, kes tahab meie veerand sajandiga taas üles ehitatud riikluse vundamendini maha kiskuda «nagu vammi täis maja», on tegu vaid «kasulike idiootidega»? Ksenfoobia ja homofoobia kütmine, tõrvikumarsid, antieestlaste paljastamine ning rahvus- ja rassitunnuste kontroll - Eesti mainekampaaniana on see kasulik... kellele?»

Mikser märkis, et infosõja pealispinnal ujuvad siingi ringi mingid sputnikud, aga sügavamal luuakse palju subtiilsemat ja raskemini ära tuntavat narratiivi, mis püüab lammutada taastatud iseseisvuse moraalset alusmüüri.

Ei tahaks küll uskuda, et EKRE suudab ülearu palju eestlasi marurahvuslasteks pöörata, aga päris kole oleks küll, kui oma sünnimaa ja rahvuse eest seismine võtab jälgi, radikaalse sisu ja vormi. EKRE populaarsus üha kasvab ja teised erakonnad peaksid vaatama peeglisse ja vahtima palki oma silmas. Niinimetatud salongikõlblike erakondade aur näib kuluvat peamiselt sisemisele võimuvõitlusele ja valitsuskoalitsioon on sama ühtne nagu perekond, kes valmistub lahutuseks ja vara jagamiseks.

EKRE-l on vähemalt selged seisukohad, kuid tegelikult ei ole sugugi ükskõik, kuidas neisse suhtuda. Nali naljaks, aga kui EKRE tuleb lagedale näiteks ettepanekuga keelata segaabielud ja taastada surmanuhtlus, siis küllap juba toetajaid leiduks.

Inimestel on hirm võõra rahva, ideoloogia ja religiooni ees olnud aastatuhandeid, see pole praeguse migratsioonilaine ja Lääne-Euroopa nn munadeta poliitika vili. Aga vormida sääsest elevanti pole põhjust. Samamoodi saadakse aru, et siidkinnastes ja roosad multikulti prillid ees ei saa tegutseda.

Ja kes iga väga kardab, siis neid võib end ehk lohutada seenevana Erast Parmasto sõnadega, et inimkonna hukk ei tähenda veel maailma lõppu - küll tekivad uued ookeanid, kus hakkavad arenema uued eluvormid. Aga enne, kui asjad nii kaugele jõuavad, tasub ikka kogu hingega Eesti asja ajada ja infomeres kulgedes õppida, mis tuult lasta endale purjedesse puhuda.


Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes.