Peame tublisti tugevdama oma keelekaitse piire, tõmbama jõulisemalt pidurit võõrkeelte survele, kui tahame jätkuvalt hoida ja väetada vägevat eesti keelt, kirjutab kirjandusteadlane Sirje Kiin (Vabaerakond).
Sirje Kiin: «tšekkige seda», tugevdaks äkki keelekaitset?
30. märts 2016, 15:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjutasin artikli «Vägev eesti keel» 2008. aastal, mil kõnetuvastusega ehk häälega toimiv arvutiprogramm oli valmimas või olemas vaid 25 keelel ja meie, eestlased olime maailma esimeste keelte hulgas tänu Eesti kõrgkoolide keeletehnoloogide tööle ja vastavale riiklikule eesti keele arengukavale 2004-2011. Keeleteadlased nimelt usuvad, et tulevikus jäävad tänase maailma tuhandetest keeltest elama ja kõlama vaid need mõnikümmend või paremal juhul mõnisada keelt, millel on olemas nüüdisaegne keeletehnoloogiline tugi.
Eesti keel on vägev küll.
Innovatsiooni ja tehnoloogia vallas on eesti keel maailma vägevaimate keelte tipus. Oleme praegu keeletehnoloogiliselt jätkusuutlikkuselt esimese viiekümne keele hulgas, kinnitab keeleteadlane Mart Rannut Postimehes: «Eesti keel kuulub maailma suurimate keelte hulka, olles 7097 tänapäeval kõneldava keele hulgas kõnelejate arvult esimese kuue protsendi hulgas. Veel tugevam on eesti keele formaalne kaitse: põhiseadusega kaitstud keeli on maailmas alla saja, detailset kaitset ja arengut võimaldav keeleseadus on vaid paarikümnes riigis.»
Eesti keel on kõrghariduse keel alates 1919. aastast, ligi sada aastat ja peab selleks alati jääma, vaatamata tugevale inglise keele survele eriti doktoriõppes. Võrdluseks: kõrgharidust saab maailmas umbes sajas keeles, Euroopas 30 keeles, sh eesti keeles, Aafrika paarituhandest keelest aga ainult kümnes keeles.
Erinevalt paljudest keeltest, kus kõnelejate arv on viimase veerandsajandiga kahanenud (nt vene keele kõnelejate arv on vähenenud üle kolmandiku), on eesti keele rääkijate arv stabiilselt püsinud miljoni ringis või tasapisi isegi kasvanud, eeskätt muulaste arvel, kes Eestis elades on eesti keele ära õppinud, seda näeb Inimarengu aruannetest. Teise põlvkonna muulaste eesti keele oskus kulgeb pidevas tõusujoones ning ulatub sõltuvalt vanusest 60-70 protsendini, kinnitavad Eesti Demograafia Instituudi teadlased Leen Rahnu ja Allan Puur. Andmebaas Ethnologue pakub eesti keele kasutajate arvuks 1 124 250.
Milline see praegune seisund ikkagi on?
Praegu kehtib Eesti riigis eesti keele arengukava nr 2 (2011 - 2017), mille kohaselt peaksime «aitama tagada eesti keele kui riigikeele toimimise kõikides eluvaldkondades, eesti keele õpetamise, uurimise, arendamise ja kaitse ning sellega eesti keele säilimise läbi aegade. Arengukava ellurakendamise tulemusena peab eesti keele seisund 2017. aastal olema niisugune, mis rahuldab kõiki Eesti riigi ja ühiskonna keelekasutusvajadusi, eesti keel peab olema arenguvõimeline ja tunnustatud Eesti elanike ühise suhtluskeelena.»
Sihiseadena kostab see kõik väga hea, aga kas eesti keele seisund ikka rahuldab täna kõiki meie keelekasutusvajadusi? Kas eesti keel on tunnustatud Eesti elanike ühise suhtluskeelena? Vastus on paremal juhul kahtlev, halvemal juhul eitav. Näiteks mullu detsembris esitleti Inimõiguste Instituudi ja Turu-Uuringute ASi tehtud uuringut «Keelelised inimõigused», kust selgus tõsiasi, et Eesti sees on tekkinud venekeelsed nn mugavuskogukonnad, kus saab hakkama ka riigikeelt oskamata.
Miks kostab Tallinna kaubanduskeskustes valjuhääldajaist üha sagedamini vene keel, mitte eesti keel? Miks tahetakse loobuda eesti keele elementaarse oskuse nõudest Narva taksojuhtidele? Algul anname keeleseaduses järele Narvas, siis Kohtla-Järvel ja lõpuks Tallinnas? Miks ei õpeta me juba ammu kõigile muukeelsetele lastele eesti keelt alates lasteaiast, algklassidest rääkimata, sest me kõik ju teame – mida varem, seda parem. Miks on venitatud venekeelsetes koolides eestikeelsele õppele üleminekuga nüüd juba 25 aastat, see on ju terve inimpõlv? Miks on enamik Eesti laulu võistluslauludest inglise keeles, vaid mõni üksik laul emakeeles?
Lohaka keele lokkamine
Firmanimedes lokkab lohakas inglise keel, arusaamatud võõrlühendid või hullemal juhul eesti-inglise segapuder (Beebicenter, Coop Kaubanduse AS jt), sest seadus ei nõua viimased 20 aastat siltide ja reklaamide puhul riigikeele esikohale seadmist. 1996. aastal sätestas nimelt äriseadustik, et ettevõtte nimi peab olema eestikeelne, kuid siis kaotati see nõue suures vabadustuhinas paraku ennatlikult ära. Ärinimi peab praegu olema kirjutatud eesti-ladina tähestikus, keeleseadus nõuab vaid eestikeelset ettevõtte liiginimetust (kohvik, baar, kauplus, restoran). Endise nimega Hotell Tallinn näiteks on ehtinud end nüüd sellise nimemonstrumiga: Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel Tallinn. Mai Gaad, tahaks ütelda, aga peaks ütlema nagu Lennart Meri: tule taevas appi!
Keelemetslusest väsinud Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk kuulutas emakeele päeval välja üldrahvaliku võistluse «Eesti ettevõttele eesti nimi», mille korraldajaiks Eesti keelenõukogu ja Emakeele Selts. Võistluse eesmärk on juhtida ettevõtjate ja avalikkuse tähelepanu avaliku ruumi võõrkeelestumisele ning väärtustada eestikeelseid äri- ja ettevõttenimesid. Mis te arvate, teeme ära?
Anneli Tõevere-Kaur küsis emakeele päeval murelikult, kas eesti-inglise segakeel on nüüd siis uus emakeel ehk kas sellest polegi enam pääsu? Mu oma teismeline pojapoeg, kes õpib viitele ja valmistub emakeele riigieksamiks, tundis samal päeval rõõmu eesti noormeeste uue rokkansambli Mad Morality edust ning postitas Palgeraamatusse nende uue ingliskeelse videosingli pealkirjaga «Plot Vist». Ta kirjutas saateks:
«Üli vinged kutid. Tšekkige seda. See on niiiiii fricking dope lihtsalt.»
Ning lisas mulle selgituseks ja lohutuseks:
«need mu parimad sõbrad
ma olen nii happy nende pärast
laulja mu best friend
nad on coverdanud eesti lugusid ka»
Riiklik strateegia «Säästev Eesti 21» peab esmaseks ohuks meie kultuuriruumi liiga kiiret rahvusvahelistumist, sealhulgas inglise keele muutumist mitmete eluvaldkondade põhiliseks suhtluskeeleks. Oleme probleemi olemust teadvustanud ja sõnastanud kõige kõrgemal tasemel juba aastaid, nüüd on küll viimane aeg tegutseda.
Peame tublisti tugevdama oma keelekaitse piire, tõmbama jõulisemalt pidurit võõrkeelte survele, kui tahame jätkuvalt hoida ja väetada vägevat eesti keelt.