Priit Pullerits: aitame rikast

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Margus Ansu

Vaadakem tõele näkku: me laseme end aastast aastasse naabritel röövida, vaatame neile alt üles ega tee piuksugi, et vastu hakata. Las selle tõestuseks kõnelda arvud.

Kahel viimasel aastal on Tartu Ülikooli lõpetanud arstina ligi 230 Eesti inimest. Enamik neist on õppinud riigi ehk meie kõigi raha eest. Ühe arsti ettevalmistamiseks kulub 700 000 – 800 000 krooni. See teeb kokku vähemalt 160 miljonit krooni.

Samal ajal on peaaegu sama palju arste võtnud terviseametist tõendi välisriiki tööle minekuks. See ei tähenda veel, et iga viimne kui üks neist piiri taha tööle ka läinud on. Ent nende Eesti arstide hulk, kes on aastate jooksul kolinud mujale Euroopasse, on meie väikse riigi kohta muljetavaldav.

Aga mida oleme näiteks Soomelt ja Rootsilt, Norralt ja Inglismaalt vastu saanud?

Miks Rootsi ise piisavalt arste ei koolita, on avalik saladus, mida keegi sealmaal valjul häälel ei tunnista. Sest see on nii neetult kallis. Lihtsam on tuua arste sisse Kreekast, Poolast ja Ungarist, Iraanist ja Iraagist, samuti Eestist. Paari aasta tagune statistika näitab, et igast kümnest Rootsis tööd alustavast arstist on koguni kuus saanud väljaõppe välismaal.

Kas Eesti on tõesti juba nii rikas riik, et võib Euroopale kõrgetasemelist tööjõudu tasuta ette valmistada? Ei ole. Aga jõukad eurooplased nöörivad meid mõnuga.

Raske on leida terve mõistuse ja majandusloogika seisukohalt argumenti, miks meie arstide importijad ei peaks selle eest Eestile maksma. Toome paralleeli jalgpalliga, millest iga lapski aru saab.

Mitte ükski arvestatavate oskustega mängija ei liigu Euroopas ühest klubist teise ilma, et tema uus tööandja eelmisele palluri hinda kinni ei maksaks. Kas Eesti arstide hind on Eesti riigile, nende ettevalmistajale, tõesti ümmargune null?

Ärge saage valesti aru: ma ei püüa seada tõkkeid tööjõu vabale liikumisele. Tööjõud las liigub endiselt vabalt, ent seejuures ei tohi unustada, et tööjõul on alati hind. Meie kõige suurem väärtus, kas olete kuulnud, pidid ju olema Eesti inimesed?

Või toome veel ühe võrdluse, millest näiteks rootslased eriti hästi aru peaks saama. Nende toodetavad Volvo maasturid maksavad samuti 700 000 – 800 000 krooni. Aga millal saatis Rootsi meile viimase partii tasuta Volvosid?

Või veel üks paralleel: viige laps Eestis Võrumaalt näiteks Tartusse kooli – kohe näete, kuidas riigi raha temaga kaasa liigub. Kui isegi riigisiseselt käib haridusraha täpne arvestus, siis miks ei peaks see käima riikide vahel?

Kuuldavasti kummitab Eesti kõrgharidust rahanappus. Meie raha vedeleb ju Euroopas. See tuleb sealt sisse nõuda. Kas või seepärast, et muidu ei suuda me varsti Euroopale arste ja teisi spetsialiste ette valmistada.