Viktor Šenderovitš: veel kord hinge katkikärisemisest

Teet Korsten
, Põhjarannik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viktor Šenderovitš
Viktor Šenderovitš Foto: SCANPIX

Viktor Šenderovitšile meenuvad Eho Moskvõ blogis seoses Vene pommitaja allatulistamisega Türgi püüdurlennuki poolt Sotši olümpiamängud, mida Putini režiim kasutas elanikkonna koondamiseks enda taha. Põhjused on erinevad, aga kodanikud on taas leilis.

Peaaegu kaks aastat tagasi kirjutasin olümpiaküllases, ent veel Krimmi-eelses 2014. aasta veebruaris [loos nimega «Putin ja tütarlaps uiskudel» (selle tõlge on ilmunud ajalehe Kes-Kus käesoleva aasta veebruarinumbris – T.K.)] hinge katkikärisemise sündroomist – Kodumaaga seotud kuuluvustunde ja teadmise vahel, et riik, mis selle Kodumaa on hõivanud, on kuritegelik.

Pidin pärast tonni jagu sõnnikut sööma, sest meenutasin sellega seoses 1936. aasta Berliini olümpiamänge.

Hitlerlik Sudeedimaa annektsioon toimus, muuseas, kaks aastat pärast seda olümpiat,

Putinlik Krimmi annektsioon – kaks nädalat pärast minu artiklit. Mis, õigupoolest, oligi minu jaoks tagantjärele seletuseks minu juhtumist lähtunud riigipoolsele raevupurskele: juhuslikult tabasin närvi palju valusamalt, kui eeldasin.

Ja näe, täna, mil Venemaa laskub marsisammul sõjapõrgusse – laskub etteennustatud ja justkui vääramatut marsruuti mööda (mis sai alguse nimelt Krimmist) –, kirjutan ma taas sellest hinge katkikärisemisest Kodumaa ja riigi vahel. Paraku katkikärisemisest, mis on palju valulikum, kui oli uiskudel tüdruku puhul.

Sest on avantürist Kremlis, kes on end nurka mänginud ja keda huvitab vaid enesealalhoid (poliitiline, aga nüüd, vahest, ka bioloogiline) – ja on Venemaa.

Avalik, rahvusvaheline sõjaavantüristi «allalaskmine» pidi nii ehk naa toimuma. (Ja, märgime sulgudes, see on õiglane.) Ent vene piloodi avalikku, külmalt kalkuleeritud ja kogu ilmale väljanäidatud hukkumist ja tema seltsimehe vangistamist võtame vastu kui rahvuslikku alandust, eks ole?

Ja see tunne hinges pole ju üldse Putiniga seotud.

Nagu eelmisel, rõõmsal olümpia-korral, on ka nüüdsel, sõjalisel, traagilisel – Putin ja tema alatuses kogenud administratsioon voolib kõik selle kergusega üheks Ostankino käkiks, et kutsuda katsealuseid venemaalasi vihkamisele Lääne vastu (nagu 2014. aasta veebruaris meelitati nad sotšilikus õnnes administratsiooni ümber koonduma).

Pole kahtlust selles, et neil õnnestub rahvuse valušokki kasutada oma poliitilistes huvides; mitte esmakordselt.

Elektoraadile valatakse kaela – juba valati! – väljakutse ees koondumise vajadus.

Putin võrdub Venemaa – lihtne võrdsustamine; kõlbab küll orwellilikele proledele.

Ja pealegi, milleks leiutada jalgratast? «Üks riik – üks rahvas...» No te mäletate.

Õnnelikud on need, kelle jaoks on kõik lihtne.

Muidugi omamoodi, aga õnnelikud: taju terviklikkuse poolest. Ent mida peavad tegema need, kes eristavad Kodumaad administratsioonist?

Hinge katkikärisemine. Taas hinge katkikärisemine...

Vaat ainult põhjuste evolutsioon avaldab muljet: olümpiavõitudest lähtuvast eufooriast kuni NATO lennuki poolt allatulistatud vene lenduri hukuni.

Muide, kahte aastatki pole möödunud. Ja kui teile tundub, et need kaks punkti uusimas Vene ajaloos pole omavahel kuidagigi seotud – minu õnnitlused teile.

Tõlkinud Teet Korsten

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles