:format(webp)/nginx/o/2016/05/24/5429389t1hdf2f.jpg)
/nginx/o/2015/06/07/4158413t1hd658.jpg)
Singapuris tehakse täna ajalugu – esimest korda pärast kommunistide võiduga lõppenud kodusõja lõppu 1949. aastal saavad kahe Hiina poliitikud kõige kõrgemal tasemel kokku. Ühel poolel Hiina Rahvavabariigi president Xi Jinping, teiselt tema Taiwani – ametliku nimega Hiina Vabariigi – kolleeg Ma Ying-jeou.
Peking pole mitte kunagi nõustunud Taiwani kui de jure ametliku ja iseseisva riigiga. Hoidmaks ära võimalikku kiusatust Taipei poolt, on maismaalt sihitud ninaga saareriigi suunas rohkem kui üks rakett. Nii igaks juhuks, tuletamaks meelde ametliku eraldumise tõenäolisi tagajärgi. Hiina on alati olnud üks ja varem või hiljem saab ta selleks uuesti, kõlab Pekingi retoorika.
Paraku pole taiwanlased ise selles küsimuses kaugeltki nii üksmeelsed. Riigi poliitiline süsteem on lõhenenud kahe suure partei vahel: maismaaga tihedamaid sidemeid pooldav Guomindang ja suurema iseolemise poole püüdlev Demokraatlik Progressipartei. Kui aastal 2000 katkes pea pool sajandit kestnud Guomindangi ülevõim ja presidendiks valiti demokraatide hulka kuuluv Chen Shui-bian, oli häda sellest kui palju. Lõpuks korruptsiooniskandaalidesse sattunud mees oli Hiinast lahku löömise asjus nii käremeelne, et ehmatas ära isegi saareriigi ajaloolise julgeolekugarantii ehk ameeriklased.
Tuli välja, et nood pole sugugi nõus iga hinna eest Taiwani nimel minema sõtta riigiga, mis on maailmas number üks nii rahvaarvult kui majanduselt. Mida suuremaks on kasvanud rahvavabariigi võim, seda kaalutletumaks on muutunud ameeriklaste toetus Taiwanile, olgu ametlikus retoorikas või relvatarnetes.
Nüüd kardab osa taiwanlasi – peamiselt nooremad –, et järgmisel aastal ametist lahkuv Ma Ying-jeou on läinud suhete parandamisega liiga libedale teele. Rahvuslik identiteet on küsimus, mis on rahvast alati vaevanud. Kas on taiwanlased lihtsalt natuke kaduma läinud osa suurest ja vägevast rahvusest, kelle ajalooline ja loogiline eesmärk on lõppude lõpuks suure emamaa rüppe naasta? Või on nad ikkagi natuke teistmoodi hiinlased, oma identiteedi ja poliitilise süsteemiga? Ja ikkagi, keel ja kultuur on ju ühised…
Unustada ei saa ka kahe riigi vastastikku majanduslikku sõltuvust. Taiwanlastele meeldib Hiinas äri teha ning eriti riigi lõunaosa majandusarengus on neil tähtis roll.
Xi Jinping peab omalt poolt kindlasti silmas järgmise aasta presidendivalimisi. Pole sugugi kindel, et presidendiks saab Pekingi soositud kandidaat – Ma Ying-jeou ja Guomindangi populaarsus aina väheneb. Võib olla aga kindel, et mingeid peadpööritavaid kokkuleppeid ega plaane Singapurist ei tule. Lõppude lõpuks ei taha Peking avaldada erilist austust riigile, mis pole tema silmis üldsegi riik.
Esimesed sümboolsed sammud lähenemiseks on aga tehtud ja juba see on uudis iseenesest.