Robert Kitt.

FOTO: PP

Kuigi absoluutarvudes on palgad Soomes kõrgemad kui meil, siis muutunud proportsioonid näitavad ilmekalt, et Eestis hoolitsetakse võimaluste piires inimeste eest sama hästi kui Soomes.

Tellijale Tellijale

Juunikuu tööstustoodangu arvud näitasid taas meie tööstuse suhtelist tugevust. Arvestamata energia- ja mäetööstust, on 2015. aasta juuni tööstustoodang vaid 0,7 protsenti väiksem kui mullu ning kuue kuu arvestuses on muutus isegi positiivne (+1,3 protsenti).

Arvestades, et elektrit oli võimalik importida odavamalt ning Eesti Energia andmeil vähenes põlevkivist elektritootmine 24 protsenti, on see ju isegi hea uudis. Tööstustoodangu maht on ligi viis aastat püsinud samal tasemel, mis on endiselt umbes 25 protsenti üle eelmise majandusbuumi tipu. Pidades silmas meie ekspordi sihtturge, nagu ka seda, et 70 protsenti tööstustoodangust läheb ekspordiks, on mahu säilimine olnud väga hea saavutus.

Vene turu ärakukkumine sanktsioonide ja rubla languse tõttu on vähendanud Venemaale mineva toodangu osakaalu 6–7 protsendini ekspordist. Ka Euroopa majanduse paigalseis ning eriti Soome majanduse kukkumine ei ole meie statistikale märke jätnud.

Kuid märk on jäänud investeeringutele. Investeeringuid tootmismahu suurendamiseks on töötlevas tööstuses tehtud vähe ja tegelikult on investeerimine kogu majanduses olnud tagasihoidlik. Ettevõtjad näevad riski, ja põhjusega. Ilmselt erinevad siin traditsioonilised  ja iduettevõtted, kuid üldistades võib väita, et ettevõtjad ei näe perspektiivi suurteks arenguhüpeteks.

Eesti majanduspoliitiline probleem number üks on rahvaarv ning töökäte puudus paljudel aladel. Jah, inimeste füüsiline ja sotsiaalne mobiilsus muudavad tööpuuduse struktuurseks, kuid 2015. aasta II kvartalis oli tööpuudus langenud 6,5 protsendini ning hõivatud oli 640 000 inimest.

Töökäte nappus on teinud palgaläbirääkimised töövõtjatele lihtsaks ning alates 2011. aastast on Eesti keskmine palk kasvanud 4–7 protsenti aastas, ületades 1000 euro piiri. Eksportivatele tööstusettevõtetele tähendab see otsest kulu, mille tulemusel vähenevad kasumimarginaalid. Tõsi, palgasurve on kõige tugevam vahemikus 500–1000 eurot brutokuupalgana ning kõige raskem ongi ettevõtetel, kelle ärimudel võimaldab maksta just nii suurt palka.

Palgaralli on kaasa toonud pretsedenditu tarbijakindluse. Jaekaubanduse maht on tänavu juunis võrrelduna 2014. aasta juuniga kasvanud 9,3 protsenti (kuue kuu kokkuvõttes 7,8 protsenti). Alates 2011. aastast on kasvutempo käinud ühte sammu keskmise palga kasvuga.

Aastaga on Eesti pankade väljastatud eraisikulaenude portfell suurenenud 3,3 protsenti. Uute laenude hulk on lähedane 2008. aasta tasemele, olles siiski 2006. aasta absoluutsetest tippudest kolm-neli korda väiksem.

Tõenäoliselt see tugev tarbijakindlus mingil hetkel siiski alaneb ja seda eriti seoses eksportööride olukorraga. Teiste sõnadega, kui ekspordiga konkurentsis ei püsita, pannakse tehased lihtsalt kinni. Praegu võib selliseid näited pigem ühe käe sõrmedel kokku lugeda, kuid mida suurem palgavahe on meil naaberriikidega, seda suurem on risk.

Ettevõtjate kasum on viimastel aastatel jäänud üldjoontes samaks: nii 2011. kui ka 2014. aastal oli ettevõtluse summaarne kasum 4,5 miljardit eurot. Hüvitised töötajatele (ehk palgad pluss maksud) on samal ajal suurenenud 7,5 miljardilt 9,5 miljardile eurole.