Argo Ideon

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM

Venemaa riigiduuma spiikri Sergei Narõškini meelest on see august. Täpsemalt «Provokatsioonide august», nagu ta pealkirjastas oma artikli Rossiiskaja Gazetas (10.08).

Lühike resümee. Augustis armastavad Euroopa inimesed enamasti puhata, aga «mitte kõik lääne poliitikud neil päevil ei puhka – nad valmistavad aktiivselt ette uusi provokatsioone, ja mitte ainult sügiseks».

Puhkes ju augustis 1914 Esimene maailmasõda. Narõškini sõnu võiks täpsustada – juuli lõpus –, kuid tõsi, sest kes ei teaks ju Barbara Tuchmani «Augustikahureid»? Siis august 1945 – Hiroshima ja Nagasaki. Ning august 2008 – see, mida Narõškin nimetab «Ameerika käsilase M. Saakašvili sõjaliseks avantüüriks», maailm teab aga enamasti Vene-Gruusia sõja nime all.

Edasi kirjutab Narõškin katsest luua ÜROs lennu MH17 allatulistamise süüdlaste rahvusvaheline tribunal. Seda on tema hinnangul tarvis Washingtonile, kes on huvitatud ebastabiilsusest, et jätkata vanu ja alustada uusi konflikte. «Arvan, et USA zombistab edaspidigi inimesi oma valeinfoga, pakkudes soovitavat tegelikkuse pähe ja luues üha uusi ettekäändeid Vene-vastaste meeleolude õhutamiseks Euroopas.» Narõškini meelest tuleb ükskord hoopis teine tribunal – selline, mis võtab arvesse tema esitatud faktid.

Vene meediapildis on märgatud ka seda, et Narõškin pole augustikataklüsme loetledes sugugi ammendav.

Ühesõnaga, riigiduuma spiiker (kui teksti autor pole tegelikult mõni tema alluvaist) on kirjutanud sellise küllalt klassikalise onu Sami vastase jutu, nagu neid omal ajal Pravdas ja mujal palju on ilmunud. Tänapäeval neid nii kõrgest sulest nii sageli siiski enam ei üllitata, sestap pälvis lugu ka Venemaa ja venekeelses meediapildis üsnagi palju tähelepanu. Nagu kirjutas ajakirjanik Vitali Portnikov: «Narõškini loo on jätnud kommenteerimata ainult laiskvorstid.» Portnikovi hinnangul on tegu maailma mõistmisega 1950ndate tehnikumilõpetaja tasemel. «Moskvas on lõplikult kolitud nõukogude propaganda maailma, isegi mitte brežnevlikku, vaid stalinlikku perioodi selle läbitungimatu lolluse ja kindlusega, et ükskõik milline vale on hea, kui see ainult sobib diktaatorile.»

Vene meediapildis on muidugi märgatud ka seda, et Narõškin pole augustikataklüsme loetledes sugugi ammendav, näiteks on puudu Venemaa 1998. aasta rublakriis. Rääkimata veel augustiputšist 1991, mis ometi tõi järelmina Nõukogude Liidu lagunemise, mida president Putin nimetas 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks.

Omamoodi on tegelikult huvitavgi, et Venemaa tipp-poliitik just augustile keskendub. Eestis on katastroofikuu aura ju pigem septembri ümber. Eks meil ole ka põhjust: Estonia hukk 1994, metanoolikriis 2001, Kurkse surmaretk 1997. Ning Ameerika 9/11, mis on väga paljude eesti inimeste mällu põletatud kasvõi seeläbi, et neil on täpselt meeles, kus nad tol hetkel asusid.