Toomas Alatalu

FOTO: HENN SOODLA/PRNPM

Politoloog Toomas Alatalu kirjutab, kuidas Ühendriikide aseriigisekretär Sumner Welles'i 75 aastat tagasi tehtud avaldus, mis kuulutas kehtetuks Balti riikide annekteerimise, on Venemaa agressioonide keskel jätkuvalt aktuaalne.

Kena teada, et ka Eesti jäädvustas väikeriikide välispoliitika ühe nurgakivi – USA aseriigisekretär Sumner Wellesi 23. juuli 1940 resolutsiooni mälestustahvlile. Eile näidati seda sel Toompeal toimunud teemaüritusel osalenutele – tahvli avasid välisminister Marina Kaljurand ja USA suursaadik Eestis Jeffrey D.Levine ja hiljem leiab see koha Eesti välisminsiteeriumi omaaegsel hoone seinal.

Antud deklaratsiooniga andis Ühendriikide valitsus üheselt teada, et ei tunnusta Eesti, Läti ja Leedu riikluse likvideerimist Nõukogude Liidu poolt – avaldus, millega algas mittetunnustamispoliitika, mida Ühendriigid järgisid 51 aastat kuni võiduka lõpuni elik Balti riikide taasiseseisvumiseni. On teada sealjuures, et Welles muutis teksti teravamaks pärast konsulteerimist president Franklin Roosevelt’iga.

Olles kaasa löönud Eesti asja ajamises rahvusvahelisel areenil pean vajalikuks tõdeda, et seda avaldust võeti pikka aega pigem kui ajalukku kuuluvat. Mais 2005, kui jõudsin riigikogu väliskomisjoni liikmena esimest korda Washingtoni kohtumaks USA Riigidepartemangu ametnike ja kongressmenidega, olin kahest seltskonnast ainuke, kes tõstatas teema, kuidas me Wellesi deklaratsiooni 65. aastapäeva tähistame.

Ka meie lõunanaabrid võtsid asja leigelt ja üsna tavaline selgitus kõlas nii, et USA ütles juba kõik ära Stimsoni doktriiniga (Ühendriikide riigisekretäri Henry Stimsoni järgi nime saanud doktriin, mille kohaselt USA ei tunnusta sõjalise jõu kasutamise või sellega ähvardamisega saavutatud territoriaalseid muutuseid. - toim.)

Iva on selles, et Stimson oli kraad kõrgem mees – riigisekretär (1929-33) ja tema 7. jaanuari 1932 saadetud nootides Hiina ja Jaapani valitsustele kuulutati, et USA ei tunnusta Jaapani vallutusi Hiinas ega ka kahepoolseid lepinguid, mis võidakse sõlmida Hiina territoriaalse terviklikkuse arvel.

Wellesi tehtud niinimetatud pressiavaldus oli tasemelt mõistagi nõrgem noodist ning kui Hiina ja Jaapan olid seal nimeliselt mainitud, siis Eesti, Läti ja Leedu vastaspooleks oli «üks võimas naaber» ehk agressor jäi nimeliselt mainimata.

Ei aidanud kinnitused, et erinevalt Stimsonist räägib Welles «kolmest väikesest riigist» ja et selle tekstis on osavalt pandud võrdusmärk kahele protsessile – «pole vahet»(no matter), kas teise riigi okupeerimine on toimunud «jõudu kasutades või jõuga ähvardades». Hiina suhtes kasutati mõistagi esimest varianti ja nagu teada, on sõjategevuse algust kerge defineerida. Baltikumis 1939-40.a. toimunu oli pigem teine variant – algul baasid sisse, siis ultimaatumid, uued väed sisse ja valitsuste väljavahetamine, «valimised» ja «liitumispalve». Kõike tegid ohvrid nagu ise, kuigi võõra väe otsese surve all, ent võta nüüd kinni, millal miski muutus lubamatuks jne.

«Jõuga ähvardamine või jõu kasutamine» (threat or use of force ja just selles järjekorras) läks kirja veel ÜRO hartasse (1945), ent targutused «jõuga ähvardamise» sisu üle oleksid kestnud lõpmatuseni, kui Moskva ise poleks poliitikutele ja teoreetikutele, juristid k.a., ise «vastu tulnud».

2008.a. sõda Gruusias ning Lõuna-Osseetia ja Abhaasia otsene allutamine muutis taas akuutseks väikeriikide saatuse. Ning siis tuli juba Krimmi hõivamine salapäraste ja tagantjärgi ka viisakateks (?) väidetud «roheliste meeste» abil, millele järgnes okupeerimise kiire vormistamine «rahvahääletusega».

Kui 1940.a. suvel oli Ühendriikide valitsus ainus, kes pärast Eesti, Läti ja Leedu uute «parlamentide» valimist mõistis hukka toimu ja teatas, et ei tunnusta seda, siis Krimmi ja Sevastopoli «referendumite» järel tegi sama ÜRO Peaassamblee. 27. märtsil 2014 kutsus ÜRO maailma riike üles mitte tunnustama Krimmi ja Sevastopoli staatuste muutmist ja lähtuma Ukraina territoriaalsest terviklikkusest. Vastavat resolutsiooni toetas 100 riiki, vastu oli 11, erapooletuid 58 (peamiselt Aasiast ja Aafrikast) ning mittehääletanuid 24. Kui veel lisada otsuste tegemise nurjumised ÜRO julgeolekunõukogus (Moskva veto tõttu), on selge, et ajani, mil maailma valitseb «mõistus, õiglus ja õigus» (Wellesi deklratsioon) läheb aega.

Peamine on see, et nüüd on Wellesi deklaratsioonist saanud igapäevapoliitika instrument – tema sõnum on aktuaalne. Traditsiooniks on saanud aastapäeva vastastikkune äramärkimine ja nagu ikka, sisaldab Washingtonist laekuv sõnum alati midagi uut.

Seda tuleb tervitada, sest Krimmis toimuva selgitamine näitas ju selgelt kätte rahvusvahelises suhtlemises kasutatava terminoloogia ajast maha jäämist. mida Kreml on siiani väga oskuslikult kasutanud enda huvides.

Kui nüüd antud nurga alt kõrvutada USA riigisekretär John Kerry 22.07.2015 läkitust seoses Wellesi deklaratsiooni 75. aastapäevaga ja teksti mille saatis 5 aastat tagasi riigisekretär Hillary Clinton, siis Balti riikide «anneksiooni» (22.07.2010) asemel on nüüd kirjas «jõuga annektsioon» (forced annexation).

See lubab eeldada, et siiani agressoritele meelepärane ja ebamäärane termin on lõpuks ometi saanud vajaliku lisasõna. Söandan väita, et see sai kinnitust, sest Venemaa Riigiduuma esimees Sergei Narõškin püüdis eile Prantsuse parlamendiliikmetele selgeks teha, et Krimmis toimus 1991. aastal «rahumeelne (mirnaja) annektsioon». Sellist mõistet pole siiani pruukinud ükski Venemaa poliitik või õukonnateoreetik. Oli näha, et seda väitnud Narõshkin taipas üleliigset öeldut ja vahetas teemat. Eks nüüd tule teistel mõelda, mis tüüpi annektsioon siis 2014.a. oli. . 

Kosutav on lugeda ka USA riigisekretäri poolt avaldatud lootust, et USA, Eesti, Läti ja Leedu ühine pühendumus «demokraatlikele väärtustele, tagatud piiridele (secure borders) ja suveräänsete riikide territoriaalsele terviklikkusele» on murdumatu ja toimiv kui kunagi varem. Jääb üle huviga oodata, kas Kreml vastab kuidagi ka riigidepartemangu teisele uudisvormile antud kontekstis - tagatud piiridele.